Homoabielude kaitseks

Iga kord, kui ma loen mõne geidest rääkiva loo kommentaare, tundub mulle, et need 80% inimesi, kes Eestis väidetavalt homoabieludevastu on, ei ole seda teemat enda jaoks lõpuni läbi mõelnud. Mis on ju loomulik, sest neil puudub asjaga isiklik side ja nii tekivadki arvamused „kuni mina neid nägema ei pea, tehku mida tahavad“ ja „miks on vaja selle jutuga kogu aeg inimesi ärritama tulla“. Umbes samamoodi nagu kui valitsus teatab käibemaksu kaheprotsendilisest tõusust, on esimene, vaistlik, reaktsioon, et see on küll üks nõme mõte. Aga kui me asja üle lähemalt järgi mõtleme, saame isegi aru, et me ei taha, et riik peaks end eelarve täitmiseks lõhki laenama nagu Kreeka.

Õnnelikul kombel olen mina samasooliste partnerluse peale pidanud seoses väitlemisega väga palju mõtlema. Ja olen jõudnud järeldusele, et häid, sisulisi argumente selle lubamise vastu ei ole. Panen siia kirja, miks , ja loodetavasti vähemalt mõni inimene mõtleb küsimuse enda jaoks põhjalikumalt läbi.

Alustame sellest, et suur enamus inimestest ei saa oma seksuaalset orientatsiooni valida. See on lihtsalt teaduslikult tõestatud fakt, mille üle pole mõtet vaielda, viitan siinkohal USA psühholoogiateadlasi ühendavale APA seisukohtadele. Niisiis, inimene ei saa valida, kas ta on hetero-või homoseksuaalne, see on talle kaasa antud samamoodi nagu rass, sugu või silmade värv. Inimlikult on mul seda fakti lihtne mõista, sest ma ise tunnen väga selgelt, et ma ei saa järsku oma seksuaalset orientatsiooni muuta ja mehi armastama hakata. Nii et on ju loogiline, et ka teiste inimestega on samamoodi. Seepärast näitavad uurinud ka, et USA konservatiivsemates osades levinud seksuaalse orientatsiooni muutmise laagrid pikas perspektiivis tulemust ei anna ning teadlased on nende vastu välja astunud.

Mida siis selle 5-10% inimestega, kellele on antud teistsugune seksuaalne orientatsioon, peale hakata? Selles oleme me Eestis ja mujal arenenud maailmas tegelikult juba kokku leppinud: me peame neid aktsepteerima ühiskonna täisväärtusliku osana. Sel põhjusel on homoseksuaalsus juba seitsmekümnendatest kustutatud psühholoogiliste hälvete nimekirjast. Just seepärast keelavad seadused seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineerimist (näiteks ei tohi inimest tööle mitte võtta põhjusel, et ta on gei). Mulle tundub, et enamik eestlasi saab sellest samuti aru, valdav suhtumine ei ole ju „homod hullumajja“, vaid ikkagi „tehke, mis tahate, aga ärge mulle/mu lastele seda näitama tulge“

On täiesti arusaadav ja loomulik, et teistsugused inimesed tekitavad meis hirmu ja võõristust. Me näeme seda iga päev teiste rahvuste ja rasside kohta käivates stereotüüpides. Ka kartused, et geisid avalikkuse ette lastes me ohustame perekonda või loome lastes valed soorollid, on seda tüüpi hirmud. Aga kui me nüüd järgi mõtleme, siis pole neil ju alust. Mäletate, inimesed (ka lapsed) ei saa oma seksuaalset orientatsiooni valida! Nii et loogiliselt pole sellel, kui palju on geisid tänavapildis või millised õigused on neile antud, mingit pistmist sellega, kui palju heteroseksuaalsed inimesed perekondi loovad ja lapsi saavad.

Ma usun, et kui me järgi mõtleme, siis saame aru, et sellistest hirmudest tuleb üle olla. Võin käsi südamel tunnistada, et olen pikalt püüdnud leida uuringuid, mis näitaksid, et homoseksuaalsusega kokkupuutumisel kas siis ühiskonnas või homoseksuaalsete vanemate kaudu on lastele mingi halb mõju. Selliseid uuringuid lihtsalt ei ole olemas.

Meie riigi ja rahvuse püsimiseks tuleb luua perekondadele paremad tingimused: riigi toetused, lastehoid, suhtumine. Riikides, kus see on paremini õnnestunud, näiteks Prantsusmaa, on ka iive kõrgem ( 1,98 sündi naise kohta). Samas Itaalias on hoolimata sellest, et erinevalt Prantsusmaast ei tunnusta riik geiparnerlust  vaid 1,31 sündi naise kohta (allikas CIA World Factbook, 2009. aasta andmed).

Niisiis, jõuamegi geipartnerluse tunnustamiseni. On tõsi, et kohustust seda teha (nagu näiteks surmanuhtluse keelustamisega) Eestil pole. Ja põhimõtteliselt fakt, et enamik Euroopa riike on seda juba teinud, pole ka otseselt põhjus, miks meie peaksime – samamoodi pole seda teed läinud  näiteks Itaalia ja USA. Nii et mingisugust “homoideoloogia pealesurumist Eestile” pole olemas. Me peame ise otsustama, mis meile parem on.

Mina olen veendunud, et Eesti peaks tingimata samasooliste partnerluse seadustama. Sest see on lihtsalt humaanne ja hea mõte, millel, nagu me ülalpool juba rääkisime, pole mingisuguseid kahjulikke külgi. Ning selle mittelubamine oleks minu arvates karjuvalt ebaõiglane, sama ebaõiglane kui me keelaksime abielluda mustanahalistel, viljatutel või Raplas sündinud inimestel. Miks?

Esiteks ma arvan, et riik peaks kohtlema oma makse maksvaid, lojaalseid kodanikke võrdselt. Kui heteroperekondadele on loodud mingisugused eelised, tuleks need anda ka geiperekondadele (ja, arvestades kui vähe meil täna ka abiellutakse, ka vabaabielus elajatele). Siin öeldakse tihti, et perekond on ju laste saamiseks. Ma pole nõus – laste saamise soodustamiseks on riigil eraldi toetused. Perekonna loomist toetab riik eraldi ikka sel põhjusel, et pereinimesed on stabiilsemad ja sellisena riigile kasulikumad.

Teiseks ma tahaks elada riigis, mis mõistab kõiki oma kodanikke, ka neid, kes on pisut teistsugused. Praegune parteide suhtumine („See on pseudoprobleem“, „palju neid inimesi siis ikka on“) näitab rahulolu olemasoleva võite-teha-mis-tahate-aga-ärge-rahva-nina-alla-ronige-suhtumisega. Kui me inimestena sellele mõtleme, siis loodetavasti saame aru, et see on vale. Teate seda tunnet, mis teil tekib, kui te olete midagi halba teinud ja peate sellest oma lähedastele rääkima? See on tunne, millega riik sunnib geisid kogu elu elama: sa pead olema inimene, kes sa tegelikult ei ole. Pole ime, et uuringud näitavad homoseksuaalsetel inimestel keskmisest palju kõrgemat stressi ja sellest tulenevalt madalamat elukvaliteeti.

Ülalöeldu on, miks ma arvan, et üks tavaline, mõtlev ja empaatiavõimeline eestlane peaks toetama homoabielusid. Nüüd ma tahan rääkida poliitikutest. Ma usun, et enamik neist on mõtlevad ja on empaatiavõimelised. Ent selge on ka, et küsitlustest ilmnev suur vastuseis homoabieludele ja sajad vihkamist täis kommentaarid, mis teemast rääkivate lugude taha ilmuvad, ei tekita neis kiusatust rahva tahtele järgi anda. Nii me jõuamegi argumentideni, et „Eesti pole veel selle jaoks valmis“.

See ei ole mingi argument! Kui seda kuulata, poleks geide partnerlust lubatud üheski riigis, sest ühiskond, eriti selle tagurlikumad ja häälekamad osad ei saagi kunagi valmis. Ning kui me paneme kaalukausile ühest küljest ebaõigluse ja diskrimineerimise ning teisest küljest, et mõnedele inimestele selle kaotamine ei meeldi, siis on ju ometi selge, mis rohkem kaalub. Samasuguste argumentidega hoiti USA senatis kunagi kinni mustanahalistele kodanikuõigusi laiendavat seadusandlust. Ma usun, et ajalugu näitab väga selgelt, kes selles vaidluses õigel poolele olid.

Ma eraldi tahaksin rääkida veel Reformierakonnaga. Te olete liberaalse maailmavaate esindajad. Te peaksite uskuma, et inimene suudab ise oma otsuseid teha ning talle tuleb selleks anda võimalikult palju vabadust, et konservatiivne „asjad on ju alati nii olnud“ maailmavaade ei saa olla otsuste põhjenduseks. Teie pikaajalise valijana ma tunnen, et peaksite te olema geide õiguste eest võitlemisel esirinnas nagu näiteks liberaalne partei Inglismaal või ajakiri the Economist. Hüva, ma mõistan, et Eesti ühe populaarseima parteina on seda vahel raske teha. Aga ma ütlen seda: on suur hulk noori, haritud inimesi, mina nende hulgas, kes saavad väga pahaseks, kui te hakkate populistlikult geipartnerlust vastustama. Tõelise liberaali jaoks oleks selline asi  lihtsalt häbiväärne.

Me ju tahame, et riik oma kodanikest rohkem hooliks? Geipartnerluse seadustamine näita, et me mõistame oma kodanikke, see ei tekita kellelegi mingeid kahjusid, ei maksa riigile midagi ja pigem tõstab Eesti mainet meie piiride taga. Teeme selle väikese asja siis ära!