foto: balticpride.eu
Tõnu Lehtsaar kirjutab Delfis, et väljatöötatav partnerlusseadus, mis muuhulgas laiendavat (seadust ise pole ju keegi näinud) riigi antavad õigused ka samasoolistele paaridele, tuleks panna rahvahääletusele, et rahvas saaks siis selle maha hääletada. Oma seisukohta põhjendab professor järgmise toreda mõttega:
Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.
Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.
(täispaljastatuse korras märgin, et minu seisukoht selles küsimuses on dokumenteeriltult Lehtsaare omaga vastupidine) See on muidugi täielik jama, kahel põhjusel:
Esiteks küsimusi, mis puudutavad inimeste õigusi, praegusel juhul siis olla riigi poolt võrdselt koheldud, ei tohi panna rahvahääletusele. Mustanahaliste või vene rahvusest inimeste õigusi ei toetaks Eestis võib-olla ka enamus inimesi, aga sellest hoolimata riik neid kaitseb. Enamus võiks olla katoliiklaste usuvabaduse, kommunistide sõnavabaduse või Keskerakondlaste kogunemisvabaduse vastu, ent nende küsimuste rahvahääletusele panek ei ole just nimelt demokraatlikule riigile omane.
Loogikaviga on siin selles, et öeldakse, et demokraatia tähendab rahva võim, järelikult kõik, mida ütleb rahvas, on õige. Aga demokraatia ei ole tähenda ammu enam ainult rahva võimu, see on ka seaduste võim ja kõigi kodanike õiguste võrdne kaitse (kuni nad kedagi teist ei kahjusta). Seepärast teevad valitsejad demokraatias tihti otsuseid, mis lähevad rahvaga vastuollu, kuid mida on siiski vaja teha – võtame näiteks möödunudaastase käibemaksu tõusu, mis poleks rahvahääletusel kindlasti läbi läinud. Mina ütlen, et lähtudes demokraatia põhimõtetest peab riik andma samasoolistele paaridele (ja ka vabaabielus elajatele) samasugused seaduslikud garantiid nagu täna antakse abielupaaridele. Ja mida sellest arvab rahvas, ei ole üldse oluline. (See muidugi on kõik teoorias, päriselus on rahva arvamus valitsejatele muidugi oluline ja selle vastu ei taheta minna. Aga me räägime siin ju põhimõtetest!)
Teine põhjus, miks Lehtsaare jutt on jama, on see, et samasooliste partnerluse seadustamisel puudub igasugune seos “pereväärtuste” ja “rahva juurdekasvuga”. Kirjutasin sellest eelmises loos pikemalt, aga veelkord: partnerlust mittetunnustavas Itaalias on rahvastiku juurdekasv palju madalam, kui näiteks Soomes või Prantsusmaal. Seksuaalne sättumus ei ole inimese enda valik, ta ei saa seda kuidagi muuta ja selle fakti tunnistamisest ei hakka keegi rohkem ega vähem lapsi saama.
Ma liberaalse inimesena loodan, et Eesti on tulevikus selline riik, mis suudab olla kõigi oma kodanike suhtes empaatiline ja mitte toppida võltsvagaduse ettekäändel oma nina nende asjadesse. Ja kui Lehtsaarele ja tema sõpradele see ei sobi, siis saavad nad alati kolida riiki, mille poliitika ja kodanikud nende väärtustega rohkem kokku käivad.
11 Comments
Õigus abielule ja õigus sõnavabadusele on siiski erinevat liiki õigused… Õigust abielule piiratakse kõigis ühiskondades (vanuse ja teovõimega vähemalt). See, mis on “perekond” ja keda riik – me kõik ühiselt – peaksime toetama, on ka eraldi küsimus, see on küsimus ühiskondlikest põhialustest, ühiskondlikust kokkuleppest: abielu on kahe inimese lepe riigiga. Seetõttu, ma arvan, et seesugused küsimused nagu lahutusõigus või abieluõigus peaksid olema otsustatud võimalikult laia baasiga.
Ma arvan ka, et praegune abielu institutsioon on silmakirjalik (paljudes seadustes vaadeldakse elukaaslast ja abikaasat võrdselt, pealegi ei ole abielu enam ammu “seaduslik õigus seksuaaleluks”), seetõttu on viimane aeg seadusandlus ümber kirjutada. Kui abielu mõiste on paratamatult kirikuga seotud, siis võiks ühiskond teha abielu kõrvale samade õigustega ilmaliku liidu, millesse võiksid siis astuda suvalised kaks täiskasvanud inimest… Ehkki kirikuringkonnad ilmselt protestiks, aga neil ei ole jälle liiga suurt mõju – ja selline seadus neid ei diskrimineeri ja nende usku valeks ei kuuluta. Lihtsalt eraldab selle riigist, mida tulekski teha.
Käibemaksu tõusuga vaatame, kui rahvale ei meeldi, on neil võimalus valitsus järgmistel valimistel maha hääletada; aga see ei ole nii põhimõtteline muutus, kui abielu/perekonna mõiste, käibemaksu võib pidevalt edasi-tagasi muuta
Referendum oleks selles mõttes ka hea, et tema legitiimsus on suurem, siis on kindlam, et järgmine valitsus jälle kõike ära ei muuda, siis on muutmiseks ka sama tugevat nõuet vaja.
Jutt pereväärtustest ja rahvastiku juurdekasvust on muidugi jama, sest minu pereväärtused on küll teistsugused kui Lehtsaare omad, ja ma ei usu, et halvemad, pealekauba, ma keeldun saamast ühtki last põhjusel, et “riik vajab insenere”. Ptüi.
Ma mitteliberaalina loodan, et Eesti on tulevikus selline riik, mis suudab olla kõigi oma kodanike suhtes empaatiline ja mitte toppida võltsvagaduse ettekäändel oma nina nende asjadesse.
See professor ka ei väsi. Peab ikka hirm olema nende homoabielude ees. Aga no see selleks.
Tegelikult tahtsin ma aga siin algatada arutelu sel teisel teemal, mis su postitusest läbi käis – nimelt vabaabielu. Kui homoseksuaalsete inimeste olukorra puhul on väga selge, et riik ei taga neile heteroseksuaalsetega samu õigusi, siis vabaabielus elavatel paaridel on tegelikult ju olemas kõik võimalused endale need õigused läbi abielu hankida.
Ma saan aru, et point on see, et keegi tegelikult enam ei abiellu, vaid elatakse niisama koos, aga küsimus on selles, kui palju me saame arvestada seda tegelikku olukorda ja kui palju peaksid ikka inimesed ise oma õiguslikku positsiooni määratlema.
Sest samasooliste paaride puhul on väga selged ning lisaks ideoloogilistele ka väga praktilised probleemid, mis seonduvad pärimisega, maksustamisega, varade jagamisega, lapsendamisega, ülalpidamiskohustusega, meditsiiniliste otsuste tegemisega jne.
Aga nüüd kui me kujutame ette, et kaks inimest elavad koos, kellel on kõik õigused ja võimalused abielluda, aga omal vabal tahtel nad seda ei tee – kas siit tuleb ikka nii konkreetne eeldus, et küllap nad ikka tahtsid kõiki neid samu õigussuhteid enda vahel tekitada kui nad koos elama hakkasid? Ma hästi ei kujuta ette neid vaidlusi, kus hakatakse hindma, et kas nüüd nende inimeste vahel oli ikka piisavalt tihe side.
Siis hakkab minema nii nagu Poolas peab kohus abielu lahutamise puhul pooltelt küsima ja otsustama, kas nende vahel on katkenud kõik emotsionaalsed, majanduslikud ja intiimsed suhted. Kui mõni neist on alles, siis lahutust ei saa
Seadustada kooselu samasoolistele, koos riigi poolsete hüvedega? Ei, see umbes sama, kui ma elaks seaduslikku kooselu koera või kassi või kitsega. Nendele kakaaugutorkijatele tuleks eraldi laager-linnaosa-küla-kommuun võimaldada, aga normaalsetest eraldada. Olgem ausad, pärak pole ikka sexi jaoks.
Jess, esimene täiesti jube kommentaar ka! Et siis samasooliste kooselu ei ole sama, mis kooselu kitsega, sest kits ei ole seaduse mõttes teovõimeline, ehk enda eest otsustada suutev isik. just for the record.
Oudekki, see on muidugi õige, et formaalselt õigus abielule ei ole nagu PÄRIS inimõigus. Ja see võrdse kohtlemise läbi ümbersõnastamine on selline natuke pika vinnaga seletus. Aga põhimõtteliselt mulle tundub, et see loogika pädeb, et kahe täiskasvanud, ise enda eest otsustava inimese otsus abielluda kedagi teist ei puuduta ja seega peaks riik seda lubama. Muidugi, selle loogika järgi me peaks lubama ka konsensuaalset polügaamiat.
Aare, ma kusagilt lugesin, et see samasooliste partnerluse asi seaduse mõttes “peidetakse” vabaabielu võrdsustamisega abieluga, et nagu ajaga kaasas käia. Õiguslikult ma arvan, et probleem on pigem seal poolel, et täna, kui seadus asja ei tunnista, siis ei saa vabaabielus olijad nõuda asju, mida oleks neile mõistlik anda- haigla külastusõigust, toitjakaotustoetust (ühe sõduriga oli keiss just) jne. Seaduse järgi võib vist pärimisel praegu ka seda kooselu ilma abieluta arvesse võtta ma nagu mäletaks kuskilt.
Lehtsaare sõda homode vastu näib tegelikult tulenevat sellest, et ta salamisi defineerib homosid kui äärmusgruppi, nagu ususekti ja seetõttu püüab sellega võidelda. Et on oma märgisüsteem, vastandumine ühikonna meinstriimile, tugev identiteet, liidrid, business jms, mis selle juurde käib. Kuid et seksuaalsus on eksistentsiaalne asi, siis seksulaaset ajulpoutust tuleks igati piirata. Homondus kui ohtlik sektantlus.
… seksuaalset ajuloputust…
Aarele: aga äkki ongi abielu mõne inimese maitse jaoks törtsu tugev institutsioon, sest sellega kaasneb klassikaliselt kirikuõpetaja jutt sellest, kuidas naine unustab oma tahte ja paindub oma mehe tahte alla (kohad, kus ma oma rohkem emantsipeerunud naistuttavate pulmas alati “jee rait!” mõtlen) või perekonnaseisuameti tädi jutt sellest, kuidas te kaks nüüd viimase hingetõmbeni käsikäes käite.
Vaatamata sellele, et ma mingil kummalisel põhjusel selle institutsiooni liikmeks olen astunud, ei taha ma kuhugi painduda ega koguaeg käsikäes käia (see on ebapraktiline, näiteks jalgrattaga sõites).
Võib-olla kui oleks mingi teistsugune viis omandada samu õigusi ja kohustusi ning anda ühiskonnale mõista, et me oleme koos, aga ilma nende iganenud institutsionaalsete ridade või traditsioonideta, oleksid rohkemad inimesed nõus sellele lepingule alla kirjutama?
Ma Euroopa haige mehega nendiks vaid, et meil siin Viinis vaieldakse näiteks selle üle, kas U-bahn peaks käima hommikul kella kaheni, neljani või 24/7. Mis ma sellega öelda tahan- tundub, et elu Eesti hakkab, tõepoolest, jõudma sellisesse faasi, kus olulised otsused tehtud, kaklused peetud ja Siim Kallase 10 mljonit USD-i leitud. Nüüd jääb aega tegeleda tõsiste küsimustega, nagu homoabielud ja muud post-modernsed väärtused.
Karin, selle probleemi lahenduseks on kaks võimalust. Esimene on see, et need perekonnaseisuameti tädid ei peaks seda käsikäes käimise juttu rääkima. Ma pole vist ise kunagi kuulnud, et mis nad reaalselt räägivad, aga seadusest tulenevalt on tal seal väga vähe asju öelda, käsikäes käimine ja elu lõpuni õnnelik olemine sinna juurde kindlasti ei käi. Kirikute tegevusse ma sekkuda ei tahaks, kes ikka end kirikus laulatada laseb, peab olema valmis ka tahte painutamise jutuks ja sellega leppima. Mis õige kristlane sa muidu oled.
Teine võimalus on see, et me jätame selle abielu nagu ta on, aga lisame sinna juurde partnerlusleppe instituudi, nii nagu on toredas Hollandi riigis. Ja seal ei ole üldse mitte nii, et ainult samasoolised seda kasutavad (sest nad saavad ju muidugi abielluda ka), vaid kuna ta on lihtsalt nõks nõrgem side, siis kasutavad seda need, kes mingil põhjusel abielluda ei taha (näiteks leiavad, et see on ikka liiga tihedalt mingite religiooni juurtega seotud).
Aga kolmas võimalus, mis on mu meelest natuke ohtlik, on see, mis meil seadusloojate sõnadest läbi on käinud, et ütleme lihtsalt, et neile, kes vabaabielus elavad, anname automaatselt põhimõtteliselt samad õigused ja kohustused, mis abielus olijatel on, ilma et nad ise mingit säärast tahteavaldust väljendaksid. Minu arust tuleb abielust või partnerlusest ikka piisavalt palju erinevaid õigussuhteid, et nii lambist võiks öelda, et näe, elate ja magate koos, järelikult olete abielus.
Viimasega pean igatahes nõustuma, sest olen oma lühikese elu jooksul suutnud eluaset jagada päris mitmete inimestega, kõik neist kahtlemata väga meeldivad, kuid ma ei sooviks, et kõiki neid suhteid automaatselt partnerlussuheteks oleks loetud. Jätaks ka minust tiba kerglase mulje.
Siis muutuks juba tõesti asi tüütuks lahkamiseks, et kes teil kodus leiba ostab või kas te magate eraldi voodites. Või kuidas iganes seda suhet siis tõestataks. Et igatahes mingi tahte väljenduse aspekt peaks säilima.