Edgar Savisaar ajas mu nutma

Ok, pealkiri on muidugi hüperbool. Vabandust! Vaatasin Tallinn TVst 2004. aasta oscarifilmi Million Dollar Baby ja, noh, poetasin lõpus olulise koha peal pisara. Ma räägin pärast filmist ka, aga põhiasjana ma tahaks märkida, et Savisaarel ja Tallinna linnavalitsusel on siis nüüd ka oma avalik-õiguslik televisioon. Tallinna maksumaksja rahaga tehtud. Ja see ajab mind ka nutma. Muidugi, tartlasena oleks mul paras parastada, et haa haa, mina ei maksa selle eest ju midagi (mis pole ju päris tõsi, eks Tallinn saab riigieelarvest ka maksuraha, aga Jürgen Ligi töötab kõvasti selle nimel, et seda oluliselt vähendada). Aga.

Tegelikult mis siin ikka parastada, on ju selge, et televisiooniteenuse, seda enam siis meelelahutusliku televisiooniteenuse pakkumine ei saa kuidagi kuuluda kohaliku omavalitsuse pädevusse. Olgu see sisu siis nii tore (Kapten Tenkeš ja higine Hillary Swank(veetsin just 20 minutit otsides pilte märksõnadega fat Morgan Freeman ja sweaty Hillary Swank. Ajakirjandus!)) -kui tahes. Aga eks see ole jälle samm sealsunnas, et Tallinn on riik riigis – oma politsei ja maksude ja meediaga. Savisaar võiks endale ka sama naljaka mütsi otsida nagu paavstil.

Mis siis edasi? Ülehomme tuleb Memento, pühapäeval Requiem for a Dream, järgmise nädala liiga täpset kava ei ole veel. Mul oleks kaks küsimust: a) mis selline filmipakett hinnanguliselt maksta võiks ja b) kuidas siis näidata üles oma pahameelt selle suhtes? Mitte vaadata? Vaadata ja iga kord kirjutada? Nutta, kibedalt, kibedalt nutta?

Ootan ettepanekuid.

Ok, kuna nominaalselt on lugu kultuuriosas ja mul on ju ka suur kriitikuambitsioon, siis teeme otsa lahti ka ajaleht.eu arvustusterubriigiga ja räägime Million Dollar Babyst lähemalt. Igati põhjendatud Oscar. Sellisel heal (mõni ütleks väärt-) filmil on minu arust kolm olulist osa: endast hoolima panevad, unikaalsed tegelased, igavikulised teemad ja mingi üldine ala, millest film räägib, milles ta oleks pädev. Babyl on need kõik olemas – Clint Eastwood kandideeris ja Hillary Swank ja Morgan Freeman said oma osade eest Oscarid; igavikulistest teemadest ei taha rääkida, sest see rikub vaatamise ära, aga, noh, tooksin tõestusena oma pisara; ja asi millest film räägib on poks ja teeb seda umbes 10 korda sisulisemalt kui Rocky IV (mis on muidugi hoopis teise kategooria film).

Siis muidugi veel valguse ja varjuga (väike vihje igavikulisele teemale) mängiv operaatoritöö ja hästi täpne toon. Mulle meeldivad USAs parimale filmil ekandideerivad linatükid võrreldes Euroopa omadega rohkem  (ma olen küll vähe näinud, aga Funny Games ja The Piano Teacher näiteks ) just seepärast, et seal loo rääkimise toon on rahvalik, mis tähendab, et isegi väga kurva loo puhul tehakse kohane törts nalja, mis teeb tegelased ka palju sümpaatsemaks. Aga mul muidugi ongi selline rahvalik maitse.

Nüüd ärge edasi lugege, kui te filmi näinud ei ole, ma rikun lõpu ära.

Et siis see eutanaasia asi. USA suguses religioosses ühiskonnas on see ikkagi väga julge samm niimoodi teemaks võtta, kuigi Hollywoodi peetakse muidugi suureks vasakpoolsete pesaks. Aga ikkagi oli lõpp üles ehitatud nii, et valik oli ainumõistlik, aga nii eutanaasia objekt kui subjekt jäid kaotajaks. Nii et sõnumit võib mõlemat pidi võtta.

Muidugi, film on poleemiline teos jak annab ikka seda sõnumit, mida autor tahab (“See oli ainuvõimalik valik”). Ja on ju väga häid filme/näiteid samas olukorras inimeste toimetulekust. Mulle jääb poindiks ikkagi see, et inimene saab sellist küsimust ikkagi kõige paremini ise otsustada. Ja seda otsust – olles talle kõik võimalikud valikud pakkunud – tuleks ka kuulata.