Tänase päeva Eesti tüvitekstid vähemalt Twitteri järgi on Jaak Aaviksoo võidusabateemaline blogipost “Mina ja sammas” ja Daniel Vaariku reaktsioon (“tahte triumf mõistuse üle” – ka hea pealkiri) sellele, kus ta ütleb, et kaitseministri eneseõigustus on tarbetu ja demagoogiline. Ja on kohe üllatavalt pahane.
Minu take:
- Aaviksoo kirjutis on pigem selline sisekaemuslik-kogemuslik, räägib ära, et kuidas see asi siis on nii läinud. Vaarik ütleb, et peale avalauset minister justnagu rohkem vastututst ei võtakski – mumeelest see pole päris õige, sest kui plaan oleks tõesti vastutusest kui sellisest kõrvale hoida, siis sõnastus oleks oluliselt pressiteatelikum. Praegu on ta rohkem tõesti selline stream-of-conciousness tüüpi monoloog ja sellisena on sinna muidugi demagoogiana tunduvaid asju sisse sattunud.
- See vastutuse-küsimus poliitikute puhul on ju alati kinni tahtluse-tagajärje-eetika küsimustes ja üldiselt on nii, et kui ikka midagi tuksi läheb, siis see, kas poliitik tahtis parimat või sai sinna ise midagi teha, ei ole üldse oluline. Nii et ma usun, et nagu ka Gerd viitab mingi osa vastutusest Aaviksoo ilmselt oma kaela saab.
- Saab just arvestades ka sellega, et ega erakonnas, nagu viimased sisevalimised näitasid, tal enam eriti toetajaid alles jäänud ei ole, nii et järgmisel korral ministriks pole teda ilmselt nii või naa põhjust oodata. Millest iseenesest on kahju, sest nagu ma aru saan päriselt kaitseväega seotud küsimustes on ta olnud igati tõhus minister – kaitseväekorralduse seaduse läbi lükanud ja valitsuses ka asjalik olnud – ma kärpeajast mäletan, et Ligi teda ainsana IRLi inimestest kiitis. See viimane lõik blogis annab minu meelest kokkuvõttes üsna selgelt mõista, et tagasi pole Aaviksood oodata: ”Aega ei ole palju jäänud”
Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti.
- Äkki saab Kasterpalu välja mõelda mingi tseremoonia, millega sammas jälle tükkideks võetakse ja kappi ära pannakse? Ma tehnilistest detailidest polnud nagu eriti palju mõelnud, aga Danieli viidatud artiklite kogusummast jääb küll selline mulje, et tõenäosus, et sammas pärast remonti ka päriselt probleemideta püsti seisma jääb, ei ole siiski liiga suur. Aga kuidas sa siis selle nüüd ilusti maha võtad? Laulupeorongkäigu alguses korjatakse kokku ja iga kool viib tüki laululavale?
2 Comments
Selline pihtimuslik vorm on juba olemuslikult manipuleeriv (kamoon, pealkiri “Mina ja sammas”- siiras klassikirjand 6B!), sest see ellimineerib teatud kriitika juba eos. Ja tõesti, DVga nõustudes, tekstis on ka päris palju otsest demagoogiat. Ma ei oska arvata, kas asjal on poliitiline eesmärk avalikku mainet parandada või on see lihtsalt isiklik püüd enda motiive ja käitust selgitada (mis on tõenäosus, et Jaak selle algusest lõpuni ise kirjutas?).
Kurjaks teeb see, et antud juhul selline “pihtimuslik-refleksiivne” tekst (a) näitab, et inimene ei ole põhimõttelisematest eksimustest siiski üldse aru saanud või (b) püüab sellega end lihtsalt välja vabandada.
Positiivne võiks olla ehk see, et Aaviksoo on adunud, et peab sellise isikliku kaitsekõne üldse esitama. Mis on tegelikult ju ka päris tobe ja samavõrra ohtlik. Süüdistada üht inimest kogu selles jamas on muidugi ahvatlevalt lihtne, ehkki küsimus on siiski laiemalt ekspertide ning ühiskondliku diskussiooni rolli tajumises, millega Eesti poliitikal ongi pidevalt väga halvasti. Aaviksoo hakkas ajama partei ja selle valijate jaoks olulist teemat nii, nagu neid asju Eestis ikka aetakse.
Jõuliselt muidugi. Aga ülemäärase demokraadina ei ole ta ju kunagi silma paistnud?
Mida sambaga teha? Käisin eelmisel nädalal sõjaväekalmistul (mädanevaid nelgihunnikuid just koristati). Juba siis tundus, et see park võikski saada sümboolseks kolakambriks ühiskondlikult keerulistele objektidele. Mõelge, milline sümpaatne efekt, kui ka rist koliks ühel ööl (vaikselt) Filtri teele.
Paar päeva möödas ja siin seal samba kommentaarides teles ja raadios jooksevad läbi viited Aaviksoo blogipostitusele.
Minu arvates on poliitikute blogid ju üsna otsene kanal mainstream meediasse, vastuolulise ja kajastatud teema puhul pigem reegel kui erand. Selles olukorras tundub mulle, et kas Aaviksool on poliitikuna ükskõik (et ei valita niikuinii tagasi) ja ta on mures oma maine pärast või on tegu katsega mõtiskleva stiiliga tegelikult maandada ette ära süüdistused, samal ajal neid omaks võtmata. Muidugi on võimalik ka see, et Aaviksoo emotsiooni ajel lihtsalt võttis ja valas frustratsiooni välja klahvidele, aga ma pigem usun selle põlvkonna poliitikust (ja tegelikult igast vähegi asjalikust poliitikust) pigem seda, et tegu on just süütusse personaalsesse vormi valatud meediasõnumiga. Ja sellisena ka demagoogilises mõttes täitsa pärl, sest ega Daniel Variku analüüsitasand pole ligilähedaselt keskmise lugeja või klikiprodutseerija omale…