USAs asuvad maailma top 500st ülikoolist umbes kolmandik, see on üle nelja korra rohkem, kui järgmises riigis (Saksamaa). Miks see nii on? Ühe põhjuse toob Timothy Garton Ash (kes ise õpetab nii Oxfordi ülikoolis kui ka Stanfordis, USAs) välja oma viimases Guardiani kolmunis:
Oxford’s challenge is a specifically British but also a characteristically European one. In a nutshell, it is that public funding is about to be savagely cut, but at the same time the government effectively prevents the university from raising the fee income that would help to fill the gap. Oxford’s standard fee for British and EU undergraduates is set at less than £3,300 per year. For comparison, Stanford’s standard undergraduate tuition fee for the 2010/11 academic year is $38,700 (£25,600). Oxford estimates that the average cost of educating one of its undergraduates is about £16,000 a year.
Ja see mure on Inglismaal, mida meil ikka tuuakse näiteks kui üdini kommertslikku kõrgema hariduse mudelit. TGA kirjutab, et Oxford ise täna leiab umbes poole 16 000 naelast, mis nende tudengite harimiseks kulub. Huvitav, mis see number meie, ka maailma 600 parima hulka jõudnud Tartu Ülikoolil on?
Ehk point minuarust selles, et me võime siin põhjata ülikooli tasuliste kohtade lisandumisel tekkivat “massiharidust” ja väidetavat taseme kukkumist. Aga kui me tahame, et andekaimad eesti tudengid/õppejõud jalgadega välismaale ei hääletaks, siis peab keegi selle tasemel ülikoolihariduse ikkagi kinni maksma. Ja riik reaalselt see lähema kümne aasta perspektiivis olema ei saa.
Et nüüd valet muljet ei jääks, siis Ash – ega ka mina – ei poolda õppemaksu USA tasemele tõstmist. Aga erinevaid viise, kuidas ülikoolile raha saada, tuleks siiski uurida. USAs, nagu ma aru saan, on lisaks õppemaksule (millega rahastatakse ka ca 10% vaesematest peredest pärit andekamate tudengite õpinguid) hästi suur osa pärit rikkamate ülikoolilõpetajate annetustest. Kokku kulub USAs kõrgema hariduse peale 2.9% GDPst – UKs näiteks 1,4%. Kui me kõik kokku lepime, et kõrgemat haridust andvate asutuste areng on Eesti tuleviku huvides vajalik, siis äkki õnnestub see mõte kuidagi ka vilistlastele kohale viia?
3 Comments
Mul ei ole käepärast allikalt aga kui SSE Riias käidi uurimas USA ülikoolide fundraisimist, siis tuli välja, et suur osa era annetustest tuleb üle 60-stelt rikastelt. Eestis on selle ajani veel suht palju minna. Ja enamasti on siis rahastus endowmentite investeeringute tootlustest nagu aru saan.
SSE Riia poolt võin välja tuua, et viimased paar aastat (nii kaua kui õppemaks on olnud) on vilistlaste poolt suudetud koguda tugev toetus vähem kindlustatud üliõpilastele. Aga see on olnud igal aastal korjanduste kogumise stilis ja kohe stipendiumiteks ära makstud. Nii kahjuks on väga raske jõuda pikas perspektivis järjepideva tulemuseni, sest mõttemaailmas ei tundu (veel) omaks võetud, et igal aastal “kogu elu lõpuni” muutkui toetaks tudengeid.
Võin öelda, et SSE Riia puhul on kulu tudengi kohta kuskil kolm korda väiksem kui välja toodud Oxfordi number ning õppemaks jõudnud sellest ainult pooleni.
Tartu Ülikoolil puhul võime oma arvamused esitada. 1,57 miljardit on eelarve. Üliõpilasi u. 17500. Selline jagatis teeks kuluks u. 91 tuhat per tudeng. Võtame arvesse, et osa on teaduse tegemiseks jne siis keskmine võiks kuskil 60 tuhande kohta aastas ikka olla.
Küll tasuks mõelda variantidele, mida Eestis teha:
1. tõsta õppemakse – mitte USA tasemele aga lähemale reaalsele kulule, mis on kindlasti suurem kui praegused õppemaksud.
2. kehtestada õppemaksud kõigile ning anda selle arvelt ainult vähem kindlustatud peredele soodustusi. Ideaalis nii nagu Ivy Leaguei koolides, kus vastuvõtt ja finants on eri asjad ning kui oled vastu võetud siis Sulle pannakse sobiv pakett kokku, et saaksid õppida, vastavalt pere vajadustele.
3. Neile, kes maksma peavad anda võimalus maksta pärast ülikooli lõpetamist – riigi laenu alusel näiteks… Austraalias peaks sarnane rahastus süsteem olema.
Muide palju Eestis on kõrgharidusele minev osa SKP-st?
Mida tähendab sinu viidatud allika juures “totals”? Igatahes vajutad järgmisele arvestusalusele – per capita – ja USA kukub räigelt, Põhjamaad on eespool ja USA on Saksamaaga tasavägine. Järgmisest arvestusalusest – per GDP – pole mõtet rääkidagi, sest seal saab USA kõigilt kotti nii mis tolmab. Mis väärtus on sul aluseks?