Ok, rahandusinimesed, seletage see mulle ära, sest see ajab mind hulluks iga kord, kui ma selle peale mõtlen.
Miks mõõdetakse riikide eelarvedefitsiiti (näiteks osana Maastrichti kriteeriumitest, aga ka üldiselt kui sellest räägitakse) suhtena GDPsse ja mitte eelarvesse endasse? Mul on vähemalt kolm põhjust, miks see tundub totter:
1. See on eksitav
Eelarvedefitsiiit protsendina peaks suhtuma eelarvesse endasse, mitte mingisse müstilisse kolmandasse numbrisse.
Lause: “Minu eelarve defitsiit on kolm protsenti… GDPst,” on sama loogiline, kui
“Minu eelarvedefitsiit on kolm miljardit… vana kalossi”. Mõõda rahas oma defitsiiti!
Kõigis muudes kohtades – ettevõtte kasumi-kahjumimarginaal, säästud jne kui ma räägin protsendist, siis ma mõtlen protsenti käibest. Mingit mõtet pole ju öelda, et mu kasum on 2% kogu turumahust, kui keegi ei tea, kui suure osa minu ettevõte turust moodustab. Aga miks me siis eelarvedefitsiidi puhul räägime, et defitsiit on n% kogu riigis olemasolevast rahast ja mitte reaalsest riigieelarves olevast rahast?
Kusjuures kodanike suhtes on see ka nõme – kui sa kuuled, et meil on defitsiidiga tohutu mure, see on, no ütleme näiteks 5% (GDPst), siis sa mõtled, et jah, halb küll, aga no selle 5% me elame üle. Aga reaalselt moodustab riigieelarve alla poole kogu majandusest, nii et tegelikult maksab riik välja ca 15% rohkem kui sisse tuleb. See kõlab juba nagu probleem.
2. See on riikide võrdlemisel ebaaus
Maastrichti kriteeriumid nõuavad, et riigi eelarvedefitsiit oleks alla 3% GDPst. Tore. Aga see, kui suur on riigi osa majanduses, ehk siis riigieelarve/GDP suhe on ju igas riigis erinev! Ehk siis riikides, kus riiki kui sellist on rohkem (kõrgemad maksud, rohkem teenuseid), on ju raskem seda 3% nõuet täita, sest see moodustab väiksema osa sinu eelarvest.
Lihtne näide: meil on kaks võrdse rahvaarvuga riiki, kelle GDP on 15 mld. Ühes on riigieelave maht 20% GDPst ehk 3 mld, teises aga 40% ehk 6 mld. Maastrichti järgi peavad mõlemad hoidma eelarvedefitsiidi alla 3% GDPst, see on siis alla 450 miljoni. Ehk siis ühes riigis rohib eelarve minna defitsiiti 0,45/3 ehk 15%, teises aga 0,45/6 ehk 7,5% kulutustest. Ok, see toetab nagu väiksema kulutuste tasemega riike – nagu Eesti – , aga tundub mulle ebaõiglane ikkagi.
3. See on ebatäpne
Riik kunagi ju tegelikult ei saa täpselt arvestada, mis ta GDP tuleb ja seetõttu on raske hoida ka eelarvedefitsiidi taset kriteeriumit rikkumast. GDP arvestatakse ikkagi tükk aega pärast aasta lõppemist ja kui seal midagi valesti läheb, on raske enam miskit muuta. Jällegi lihtne näide: 21. jaanuaril teatas rahandusministeerium, et Eesti riigieelarve oli miinuses 87,3(kulud)-85,7(tulud)=1,8mld krooniga. Aga see, et GDPst moodustas see 1,7%, selgus alles 23.märtsil.
Ainus, kuidas ma seda seletada oskan, olekski, et GDPsse suhte võtmisena ei kõla need numbrid nii hirmsalt, sest GDP on suurem. Sama käib riigivõla kohta – Kreekas, kus see läheb üle 100% GDPst ehk kogu riigi aastasest majandusest võib ka mõelda, et ok, mul on ka ehk võlgu (kui on näiteks eluasemelaen) rohkem, kui ma aastas teenin, see ehk ei olegi nii hull. Aga jällegi, tegelikult tuleks võlga võrrelda riigieelarve mahuga, ehk vaadata, et mitu aastat oleks vaja terve eelarve võlaks maksta, et sellest lahti saada.
Vastus, muide on kolm ja natuke – Kreeka riigivõlg oli eelmine aasta 113% GDPst ehk 341×1,13=385,3 mld($), riigieelarve sissetulek aga 115 mld.
Vaatan, kas leian kusagilt ühe korraliku tabeli ka selle kohta, et mis meie defitsiidid siis tegelikult on. Aga vahepeal, kas keegi oskab mulle selle ära seletada?
7 Comments
ma loodan ka, et mõni ekspert tuleb ja seletab ära.
nii palju kui ma aru saan, aitab GDP kaudu mõõtmine anda adekvaatsema hinnangu konkreetse riigi võimetest selle võlaga ka tegeleda. ehk siis sa võid ju laenata 5 miljonit kui sul on nii hea domestic production, et selle võlaga tegelemine ei valmista sulle probleeme. sama põhimõtte järgi annab pank laenu ju väikefirmadele – oled võimekas saad rohkem nutsu, oled lolli ideega ei saa üldse, sest sa ju ei maksa seda tagasi. ehk siis oluliseks muutub potentsiaalse ja tegeliku GDP vahe – kui toodad alla võimete siis on budget deficit häirivam.
teiseks ei arvesta absoluutarvestus ikkagi reaalse eluga. kujuta ette et sul õnnestub tulud/kulud saada nulli. ja siis järgmisel aastal jääb hullult palju inimesi töötuks ja ei tooda enam stuffi ja ei maksa makse ka nii palju palga pealt aga hakkavad selle asemel hoopis sotsiaaltoetusi nõudma. et budget deficit nullis hoida peaks nüüd sotsiaaltoetusi vähendama ja makse tõstma
Defka/eelarve suhe annaks küsimusele “kui kuses nad oma võlguelamisega on?” vähem adekvaatse vastuse, kui defka/GDP suhe. Esimene on tuletis ühiskonna jõukusest, päevapoliitilisest olukorrast ja kollektiivsest soovmõtlemisest ja veel kurat teab millest, viimane aga konkreetne külm ja emotsioonitu näitaja.
Kui väidad, et see on riikide võrdlemisel ebaaus, siis vastuväide oleks, et võrdse majandusliku purakaga ühiskonnad saavadki ceteris paribus lubada endale ka sama suurt puudujääki. Või et lugejat primitiivsete näidetega solvata, võiks mõelda kahest naabrist, kellest üks on alalhoidlane ja teine priisklane – kas täpselt sama palka teenides oleks priisklasel põhjust eeldada, et pank annab temale suurema limiidiga krediitkaardi?
Kui mõni päris rahandusinimene tuleb ja asja lõpuks ka pädevalt ära seletab, võid mu kommi rahus ära kustutada
Jajah, see tabel, mis ma tegin, näitab muidugi enam-vähem sama asja. Aga ma sellega päris ei ole nõus, et suur defitsiit suhteliselt väikese osaga majanduses riigis on lihtne tagasi saada. Prime näide oleks USA, et defitsiit 70%, aga see ei tähenda, et kodanikud oleks seisukohal, et pole hullu, meil ju maksukoorem nii madal, tõstame siis makse. USAl muidugi on natuke loihtsam – papp saab otsa siis jätavad paar sõda ära ja eelmise aasta sees on neil ja 800B stimulus-kulutusi.
Piret kirjutas Facbooki, ka asjalikult: Iga riik on erinevalt üles ehitatud – alati ei ole kõik riigi kulud riigieelarves, nt mõnes riigis makstakse pensione hoopis eraldiseisvalt. SKP (räägime eesti keeles, eks:) näitab aga riigi majanduse suurust ja justnimelt rahas (mitte kalossides vms:) ning seda kasutatakse suhtarvude näitamiseks väga erinevate näitajate juures, mitte ainult eelarvedefitsiit.
ja muidugi on olemas kustumatu argument, et “nad ju ei kasutaks seda meetodit kui see nii rumal oleks”
Tegelikult USA-l defitsiidi finantseerimiseks veel lihtsam lahendus – print-nupp. Sealne keskpanga süsteem teeb raha juurdetrükkimise väga lihtsaks.
“Eelarvedefitsiiit protsendina peaks suhtuma eelarvesse endasse, mitte mingisse müstilisse kolmandasse numbrisse.”
See on kokkuleppeline. Olen arvamusel, et defitsiit SKPsse on informatiivsem. Iseseisva finantssüsteemiga riik, saaks teoreetiliselt üldse mitte maksustada majandust, näiteks ühel aastal võiks ta nii teha. Ta võiks lihtsalt riigi võlakirju müüa selles ulatuses, või raha juurde trükkida. Siis oleks defitsiit võrdne riigi eelarvega, ehk 100%. Riigi eelarve võib olla ühes riigis 5% SKPst ja teises riigis 50% SKPst. Mõlemate nende riikide eelarve defitsiit oleks 100% eelarvest, kui Kajari järgi toimuks mõõtmine. Minu arvates on sellisel juhul 5% ja 50% palju informatiivsem.
Mis puudutab teisi sinu punkte, siis riik saab alati maksukoormust vähendada/tõsta.
SKP näitab sisuliselt milleks majandus võimeline on.