Category Archives: Poliitika ja majandus

Demokraadid vist ei kaota Bushi maksuvabastust ära

By Kajar | Published: July 23, 2010

Tuleb pikema ja ma-ei-välista-et-igavavõitu jutt USA poliitikast. Aga minu arust oluline.

Asjad, mida ma USAst loen viitavad sellele, et demokraadid (kellel on president ja kontroll parlamendi mõlema koja üle) ei pruugi jaanuaris otsa lõppevate George W. Bushi loodud, rikkaimatele ameeriklastele suunatud maksuvastuse ärakaotamisega hakkama saada. Kuigi presidendivalimiste käigus lubasid seda teha kõik.

Asi (lihtsustatult seletades) on siis selles, et kui Bush tuli võimule, alandas ta suure portsu rikkaimate ameeriklaste makse – niinimetatud trickle-down efecti loogika alusel – et raha jääb ringlusesse, loob rohkem rikkust ja see niriseb (trickle) rikkamatelt ka vaesematele. Seejuures olid maksuvabastused – nagu ka teised Bushi suuremad eelarve-ettevõtmised nagu Iraagi sõda ja tasuta ravimite programm (Medicare PlanB) – ilma tagatiseta ehk neid kaeti riigieelarve defitsiidist. Clintoni ajal oli USA eelarve ülejäägis, tänaseks on seis aga see, et sissetulekuid on ca 2 ja väljaminekuid 3,5 triljonit (et olla aus tuleb tunnistada, et pool sellest defitsiidist läheb Obama majanduse stimuleerimise programmi arvele, aga seda alustati juba Bushi ajal).

Kuna Bush ei tahtnud, et maksulangetus läheks pikaajalises perspektiivis defitsiidiarvutuse sisse, tehti see seaduse järgi ainult 10 aastaks, mis järgmise aasta jaanuaris otsa saab. Demokraadid – kes seni on eelarvedistsipliini võrdlemisi korralikult suhtunud – lubasid presidendivalimiste eel nagu üks mees (õigupoolest nagu seitse meest ja üks naine – Clinton), et see ei jätku, sest eelarvedefitsiit on liiga suur. Ja kui siis vabariiklased ütlesid, et see on maksutõus ja suur “tax and spend”, tõid demokraadid välja, et maksumäärad oleksid samad kui kõigi vabariiklase suure iidoli Ronald Reagani (ja ka vanema Bushi ja Clintoni) ajal.

Aga paraku on on USA selline riik, et igasugusele maksutõusule vaadatakse seal ikka väga viltu. Ja nii ongi konservatiivsemad demokraadid hakanud jalga väristama – et ehk siiski oleks vaja maksulangetus alles jätta. Eriti arvestades kahte asja:

a) tulevatel novembrivalimistel kipub demokraatidel ikka väga hapusti minema. Juba räägitakse, et on variant, et nad kaotavad nii esindajatekoja kui senati üle kontrolli – mis oleks suht uskumatu, sest seni on neil mõlemas ikka väga suur enamus. Aga kuna terve esindajatekoda ja kolmandik senatit ümber valitakse, võib kõike juhtuda. Otsus maksumuudatuste kohta tehakse küll alles pärast valimisi, aga sellest hoolimata on vabariiklastel lihtne demokraate maksutõstjateks määrida.

Teine probleem, millele viitas eile senati ees esinedes Föderaalreservi juht Ben Bernanke, on see, et maksutõusu ärakaotamine jahutab majandust, USAs – ja maailmas üldse – on see aga endiselt mõneti võbisevatel jalgadel. Obama majandusprogramm on seni põhinenud väga selgelt riigipoolsel stimuleerimisel ning ‘it’s the economy, stupid‘ põhimõtet järgides on ka tema tagasivalimiseks äärmisel oluline, et majandus hakkaks kosuma, mitte ei joonistaks järgmised kaks aastat U-tähe põhja, või veel hullem, W.-d. Seetõttu räägtakse ka sellest, et maksuvabastust võiks pikendada ehk vaid paari aasta võrra.

Kokkuvõttes näitab see minu meelest suht kujukalt seda, kui raske arenenud riigis nagu USA on inimestelt neile kord juba kätte antud kommi ära võtta. Varasema eelarvedefitsiidi jutu juures rääkisime siin ka, et kuigi protsentuaalselt (eelarvesse) on USA defitsiit jube suur – 70%, siis GDPsse suhtes on see ainlt 10% ja seetõttu on neil pigem lihtne seda tagasi saada. Mis teoorias on õige, aga poliitika reaalsus on see, et see tuleb ikka väga läbi roomaja peenise, noh, roomates. (Ja, kuigi ma seda viiamti suht tihti rõhutan, see näitab ka, kui lihtne või raske oli see Eesti eelarvekärperalli eelmisel aastal).

Panen pildi ka juurde sellest, mida see maksuvabastus siis USA eelarvega teeb. Päri siit:

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged , , , | Comments closed

Hinnatõusuvirinast hakkab juba küll saama

By Kajar | Published: July 23, 2010

Twitteris kõvasti viidatud Tiit Hennoste euroartikkel on minu arust rumal ja tüüpiline näide eurotuleku lõplikule otsusele järgnenud debati kvaliteedist. Ja ma kardan, et järgmised üheksa kuud – ca märtsini – saame me seda hinnatõusu juttu oksendamiseni. Tsiteerin:

Äkki räägiks ikka asjadest, nagu need on. Lihtsalt: Eesti kapitalist tõstab hinda niipalju kui vähegi saab, sest vahepeal ei köhinud neetud ostjad enam piisavalt pappi, et saaks ilusat elu nautida. Aga ahnus ei anna häbeneda. Ja eestlase fatalistlik eluhoiak väljendub lihtsas lauses: valikut ju ei ole.

/…/

Tegelikult on euro muidugi oluline. Sest minu sügava veendumuse kohaselt on just see Eesti hinnatõusu eriosa taga. Eesti ärimees on armutult ahne, aga mitte armetult loll.

naljakas on, et Hennoste sarjab suhtekorraldajaid nõukogudeaegse ‘hinnatõus vs hindade korrigeerimine’ keelekasutuse eest ja poliitikuid nõukogudeaegse ‘imperialism ja neli aastaaega’  maailmamamajanduse süüdistamise eest. Aga see ihalus hindade kontrolli all hoidmine ja “kapitalistide” põhjamine on ise nii nõukogudeaegne kui olla saab.

Eestis on vabamajandus, meil kotrollib hindasid turg. See tähendab, et igal kaupmehel on õigus müüa asju just sellise hinnaga nagu nad ta ise paremaks peab. Ja igal inimesel on õigus valida, kas osta seda kaupa pakutud hinnaga või mitte. See, et riik ajutiselt hinnahoidmise mängu on sekkunud, on tore, aga ega sellest ikka head nahka ei tule – seleta inimestele palju tahad, et mõõdetav euroga seotud hinnatõus jääb 0,1-0,3% piiresse, kui nad ikka tahavad uskuda, et hinnad tõusevad, siis küll nad leiavad paar näidet (Vapiaaanoooo!!!), kus ongi tõusnud ja usuvad ikkagi, et suur konspiratsioon varjab nende eest “tõelist” hinnatõusu.

Mul on seda uskuvatele inimestele soovitus: te minge turule ja ostke sealt ruttu aastajagu riisi ja konserve (kapsast-porgandit-kaali võiksite ka osta, saate vitamiine ja ei sure skorbuuti)  ja ärge ostke järgmise aasta jooksul üldse mitte midagi. Siis jääb kaupmeestelt teie pealt kasum saamata ja te ei pea ka hinnatõusu teemal enam sõna võtma.

Aga kõigile ülejäänutele – toiduaineturg on kõige lähemal ideaalsele konkurentsile, mis meil on: palju pakkujaid, kliendil on suht lihtne teise kaupmehe juurde minna ja ostude hulk on hästi suur. Seetõttu on seal ka marginaalid madalamad. Jah, muidugi liiguvad hinnad paratamatult ümmarguste numbrite juurde. Aga niimoodi ei juhtu, et turul kõik lepivad kokku, et ümardatakse üles ja maagiliselt kõigi kasum kasvab poole võrra . Alati keegi ümardab hinna alla, et kliente võita. Te siis mingegi selle juurde ostma.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed

Ühe uue asja ikka saate teada

By Kajar | Published: July 22, 2010

Soovitan lugeda Wikipedia artiklit levinud eksiarvamustest. Mõned siia ka:

- An exercise myth is that a low-intensity workout (in the “fat-burning” zone where your heart rate is 60 – 70% of your maximum heart rate) burns more calories from fat than a high-intensity workout. While you do burn a greater percentage of fat in a low-intensity workout, you should burn more calories from fat through a high-intensity workout than a low-intensity workout of the same length. For example, a 30 minute low-intensity workout might burn 200 calories at 60% fat (120 calories from fat) while a high-intensity workout of the same length could burn 400 calories at 35% fat (140 calories).[81]

- It is commonly claimed that the Great Wall of China is the only man-made object visible from the Moon.[36] This is false. None of the Apollo astronauts reported seeing any man-made object from the Moon. The misconception is believed to have been popularized by Richard Halliburton decades before the first moon landing.[37]

- Italian dictator Benito Mussolini did not “make the trains run on time”. Much of the repair work had been performed before Mussolini and the Fascists came to power in 1922. Accounts from the era also suggest that the Italian railways’ legendary adherence to timetables was more myth than reality.[14]

- Contrary to the common myth,[107] the Coriolis effect does not determine the direction that water rotates in a bathtub drain or a flushing toilet. Generally speaking, the Coriolis effect is only significant at large scales, such as in weather systems or oceanic currents.[108] In addition, most toilets inject water into the bowl at an angle, causing a spin too fast to be affected by the Coriolis effect.[109]

- The notion that goldfish have a memory of only three seconds is false.[84][85] They have been trained to navigate mazes and can recognize their owners after an exposure of a few months

Krediit: reddit

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Eriti nohikutele

By Kajar | Published: July 22, 2010

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Eestlastele kohustuslik lugemine: kas meie poisid tapavad Afganistanis?

By Kajar | Published: July 21, 2010

Väga soojalt soovitan Postimehest (täna on neil üldse tugev leht) Riho Ühtegi lugu «Ema, me ei tapa siin inimesi». Jutt on minu arust põnev, arukas ja illusioonivaba ning kirjeldab situatsiooni Afganistanis vähemalt minu loetud asjadest kõige paremini. Et Eesti üksus on seal meie kõigi maksuraha eest ja esindajate kokkuleppel, võiksime ju kõik aru saada, kuidas seal asjad on.

Panen paar võtmekohta siia ka:

Helmandi [kus Eesti üksus on] naaberprovints Kandahar on Talibani kodu ja aastatel, mil Kabulis naised miniseelikuid kandsid ning nägu ei varjanud, kehtisid siin veel (juba?) ranged reeglid, mis ei lubanud naistel ilma burkata ringi käia ja keelasid tüdrukutele mis tahes koolihariduse. Ma ei kavatse ja ei taha kohalikke kombeid halvustada, Pashtunwali (peamiselt puštu hõimude kirjutamata käitumisreeglistik, mis toetub üheksale peamisele põhimõttele, millest tähtsamad on külalislahkus, asüül, au, patriotism, õiglus – R. Ü.) on välja kujunenud sadade aastatega ja seda järgitakse veel sadu aastaid.

/…/

Paraku on mündil (coin – münt, ingl k – [akronüüm COunter-INsurgency'st ehk Afganistanis praegu kasutatavast strateegiast, mis rõhutab kohalike elanike turvalisust] ) ka teine külg: mässulistevastaseid operatsioone viiakse läbi keskvõimu toetuseks. Kabul on Helmandist kaugel ja pole viimase paarikümne aasta jooksul siinsete afgaanide jaoks olulist rolli mänginud, viimased neli-viis aastat on püütud keskvõimu ametnikke siinsesse keskkonda integreerida.

/…/

Üsna tavaline on, et kui me kohalikelt Talibani kohta informatsiooni küsime, saame vastuseks: «Ma ei saa teile rääkida. Kui ma teile ei räägi, lasete te mul lihtsalt minna. Kui ma teile räägin, tuleb Taliban ja tapab mu ära.»

Ja ometi teeme me edusamme.

Mis mulle meeldib, on see, et Ühtegi – artikli all on ka kirjas, et esindades isiklikke seisukohti – ei räägi roosat mulli, vaid nagu asjad on: et olukord on raske, tingimused keerulised ja ega ju ei tea, kuidas see kõik lõppeb (see veel(juba?) koht). Meenutab ühte Joe Kleini lugu sellest, kui keeruline on Afganistanis kooli ehitada.

Minu arust võiks meil Eestis olla ka arusaam, et meie profisõdurid on asi, mille üle uhkust tunda samamoodi nagu profisportlased. Ja me võiks endale aru anda, et see, mida nemad teevad on meie riigi toetuseks, on ikka tavainimese jaoks hoomamamtult suur asi. See ei tähenda, et me ei võiks arutada poliitiliste otsuste üle – kas me peame Afganistanis olema või mitte – te näete ju, et selle üle arutavad sõdurid ise ka. Aga sõimata võiksid oma tegevuse eest saada ikkagi poliitikud ja mitte sõjaväelased.

Üks asi, mis mille USAs meeldib, on see, et seal minu hinnangul 90% poliitikutest-ühiskonnas suhtub sõjaväelastesse uskumatult suure uhkustunde ja respektiga. Pisut utreeritud stiilinäide:

Ma saan aru, et me siin euroopas tihti arvame, et selline tingimusteta sõjakus on mõnes mõttes USAle halb ja eks see on üks põhjuseid, miks enamik mõistlikke demokraate (Hillary Clinton) hääletas Iraagi invasiooni poolt, mis tagantjärgi vaadates oli muidugi viga. Aga ma usun ikkagi, et saab küll tõmmata piiri poliitiliste otsuste ja Eesti kaitseväelaste toetamise vahele.

Banaalse võrdlusega lõpetades: kui Kerli Kõiv USAsse või Martin Müürsepp NBAsse või Ellerhein Austraaliasse lähevad, siis me ju tahaks, et neil hästi läheks, isegi kui see, mida nad teevad, meile eriti korda ei lähe.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Sähke kliimainsenerid: aiavoolik taevasse on halb mõte

By Kajar | Published: July 20, 2010

Villu vahendab Novaatoris teadusartiklit, mis ütleb, et mõte taevasse vulkaanipurskega sarnaselt väävliosakesi puistada, pikas plaanis ei töötaks.

Carnegie Melloni ülikooli kliimateadlane Kate Ricke koos kolleegidega [leidsid] osakeste pihustamist modelleerides , et pikaajaliselt toob see kaasa sademete hulga vähenemise. Lisaks oleksid kliimajahutamise tulemused eri regioonides erinevad: nii ootaks teatud maakera piirkondi liigne jahtumine, samas kui mõnes piirkonnas jääks jahutav mõju tühiseks.

Ma ise lugesin sellest esimest korda raamatust Superfreakonomics, kus autorid Steven Levitt ja Stephen Dubner käisid hullude inseneride juures uurimas, et kuidas kliimasoojenemist lahendada ilma kasvuhoonegaasi kärpimata. Seal pakuti siis ka välja, erinevaid lahendusi, nende hulgas seesama “aiavoolik taevasse”, mille kaudu hakkaksid väävliosakesed atmosfääri kõrgematesse kihtidesse minema.

Sellega tuli paraku aga kaasa tõsine pasatorm ja kliimasoojenemisentusiastid – üldiselt mitte liiga suure huumorimeelega grupp –  tegi poisid maatasa. Stiilinäited siin ja siin.

Muidugi, Stevedel oli veel mitmeid ideid, kuidas soojenemist ikkagi ära hoida – iseliikurmasinad, mis Atlandi ookenais pilvi tekitaksid jne. Ja praeguse seise järgi – kus kasvuhoonegaaside reaalset piiramist kusagilt ei paista, võib neid paari aasta pärast ikkagi vaja minna.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Uppumispaanika

By Kajar | Published: July 19, 2010

See õnnetu Eesti Päevalehe esikaas on siis nädalavahetuse Eesti interneti põhimeem. Sellele lisanduvad Õhtulehe kaanehüüatus: “Päästja: laibarivi on juba 100 meetrit pikk! Mida on veel vaja, et aru pähe tuleks?” Ja Postimehest Jüri Pihli tsitaat:

Kui suve keskpaigaks on uppumissurma surnud juba üle poole saja inimese, võime olla kindlad, et tänavune aasta lööb lisaks kuumarekorditele veel väga kurva uppumissurmade rekordi.

(muide, võrrelge seda tsitaati paari nädala taguste Agu Uudelepa soovitustega opositsioonile, mul tuli küll tuttav tunne)

Muidugi, tegemist on tüüpilise avalik-õigusliku paanikaga, ehk võib ju öelda, et ega sellest midagi halba nüüd küll ei ole, kui uppumine kui oht rohkem tähelepanu saab, ning sotsiaalse sisuga sõnum: “oleme siis  kõik ikka endaga ettevaatlikud” meedias rohkem kõlapinda omab. Pealegi on praegu  uudistevaene suveaeg, mis paanikat võimendab.

Aga fakt on ikkagi see, et uppumissurmad, kuigi tulevad seekord ilmselt suuremad, kui varasemal mõnel aastal, ei ole võrreldes mõnede eelmiste aastatega katastroofiliselt proportsioonist väljas ning rekordit kohe kindlasti lubada ei saa. Päästeameti lehe uppumissurmade statistika läheb ainult kaks aastat tagasi, aga statistikaametist saab sellesisulise tabeli välja manada alates 1994. aastast. Palun:

Uppumissurmade “rekord” on siis 250, pärit aastast ’94. Ja nagu ka teiste sarnaste näitajate puhul – liiklussurmad, tulesurmad – on see viimasel kümnendil võrreldes 90ndatega oluliselt alla tulnud  Aga kui me vaatame seda graafikut ajas tagasi, siis on näha ka, et muutused aastate vahel on suured, ehk siis ma pakun välja, et siin on tugev sesoonne element – mida soojem suvi, seda rohkem uppumisi. Sest autodega sõidetakse aastats ikkagi võrdlemisi konstantne hulk kilomeetrid ujumaskäimine aga sõltub ilmast oluliselt rohkem (kusjuures erinevalt varasematest aastatest on päästeametil just sel aastal käimas uppumissurmade vastane sotsiaalkampaania).

Kokkuvõttes on selle paanika tulemus nagu teistegi meediaasjadega – mis tegelikult kaob, on inimeste turvatunne. Mäletan kusagilt, et USAs on kuritegevus suures plaanis aastaid langenud, aga inimeste taju on, et kuritegevus kasvab – ja põhjuseks peetakse seda, et tänases meedias pälvib kuritegevus lihtsalt rohkem tähelepanu.

Ma igaks juhuks lõpetan selle mõttega, et jumala eest, iga kaotatud elu on väga kurb ja olge ettevaatlikud. Aga et see suur pilt on siiski ka oluline.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

.ee domeeni told-you-so

By Kajar | Published: July 19, 2010

.ee domeeni saatusest huvitunutele soovitan soojalt kuulata läbi Kuku raadio reedene saade Vastasseis. Seal on siis Tõnu Samuel ühelt poole ja Jaak Lippmaa ja Marek-Andres Kauts teiselt poolt. Postimehe kokkuvõte on siin.

Saade läheb aeglaselt käima ja mõlemad pooled ei jäta liiga kindlat muljet – Lippmaa ei adresseeri kohe kõiki küsimusi ja Samuel tundub lihtsalt põhjendamatult torssis, aga lõpuks vähemalt minu arust tulevad välja samad asjad, millele ma ise siin viitasin. Et projekt on investeeringute mõttes front-loaded ja see tuleb sealt alla. Ja et me ei saa süüdistada EISi raha tuuripanemises enne, kui raha on reaalselt tuuri pandud ehk siis kui reform on käima läinud ja me saame sihtasutuse aastaaruannet vaadata.

Ja viimane point on see, et kui on välja kuulutatud hind, siis ei saa olla niimoodi, et seda lastakse juba alla – esimene aasta peab ikkagi kõigi käest sama palju raha võtma.

Ma ütlesin eelmise postituse kommentaarides ka, et iseenesest on õige, et internetikogukond mürtsu teeb ja tähelepanu juhib, sest alati võib väita, et riik peaks mingid kulud ka edasipidi kinni maksma, mida ta siiani on teinud. Aga neutraalselt positsioonilt ma ei ole ise leidnud midagi, mis mulle tõestaks, et midagi on väga valesti tehtud. Jah, EIS oleks ilmselt saanud omi asju paremini kommunikeerida, aga midagi kuritahtlikku selles ilmselt ei ole.

Bookmark and Share
Also posted in Internet ja tehnika | Comments closed

Aa, muide, euro tuleb

By Kajar | Published: July 15, 2010

Ansipi intervjuu Äripäevas euro saamise puhul on tore lugemine. Aga mulle meeldis eriti see lõik:

Millist lobitööd tuli Teil Euroopas teha?

Olen suhteliselt järjekindel olnud ja alustasin nende juttudega kohe. Nende viie aasta jooksul, mis ma olen peaminister olnud, on mõne kolleegi puhul juba küsimus tekkinud, et kuule, sa räägid seda juba õige mitmendat korda – mis teil seal õige viga on. Asi on selge, ma toetan. Aga kui sa juba nii mitmendat korda räägid, siis peab ju midagi olema, mida sa seal kardinate taga varjad.
Üldiselt on kolleegidele see info olnud huvitav. Ma ei nimetaks seda lobitööks, vaid vastastikku kasulikuks arvamuste vahetuseks.
Ja seda deklareerisime kohe alguses, et me ei küsi mingeid erandeid. Kui kriis lahvatas, siis mõjuka eurotsooni liikmesriigi president propageeris, et ELi liikmesriigid peaksid kõik koheselt liituma eurotsooniga ja kriteeriumide täitmine tuleks unustada, sest maailm on muutnud ja olud teised – vanad nõudmised pole enam kohased. See võinuks meile meeldida – kuid olime ka siis konservatiivse lähenemise poolt. Kokku lepitud reeglitest peab kinni pidama. Niisamuti lootsime ise, et keegi ei hakka neid poole protsessi pealt ka muutma.

See tuletas mulle jah meelde, et Eesti – erinevalt teistest uue Euroopa riikidest – võttis ühel hetkel selle positsiooni, et Maastrichti pole vaja muuta – kui kõik teised ütlesid, et kriteeriumid (eriti inflatsioon) on ebaõiglased ja ei lase meid kunagi eurosse. Ja see – nagu ka euro ise Eestis – osutus tagantjärgi õigeks kaardiks.

Ma saan aru, et Ansip tõesti ei meeldi paljudele, aga paraku on vist niimoodi, et kui midagi kardinaalseslt tuksi ei lähe, siis see euroasi toob ta meile veel neljaks aastaks valitsuse pressikal nädala Ansipit tegema. Ma leian, et teenitult – viimati kui Reform pukki valiti, oli 10% majanduskasv ja tõesti raske näha, miks opositsiooni peaks toetama. Nüüd on 15% langust ja 20% tööpuudust ja ikkagi on suudetud inimestele selgeks teha, et me riigina tegime pigem õigeid otsuseid.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Väike peavalu, suur peavalu ja statistika

By Kajar | Published: July 14, 2010

Eelmises postituses lubasin siis tabelit selle kohta, et millised on riikide eelarvedefitsiidid tegelikult. Ja pärast kahte peadvalutamapanevat tundi Eurostati ja OECD statistika andmebaaside seltsis leidsin, et lihtsam on see tabel CIA World factbooki andmetega ise tekitada. Andmed pärinevad siis 2009. aastast ja on absoluutväärtused (mitte PPP ehk ostujõu alusel) USA dollarites. Kohe tulebki huvitav fakt ka välja, et kui me räägiksime defitsiidist samas mõttes, mis ettevõtted räägivad kahjumist (raha sisse/raha välja), siis selgub, et näiteks USA kui riigi kahjum oli möödunud aastal ca 70%. Päris õudne, eksju. Eesti, muidugi, paistab nende andmete juures suht okeis seisus olema.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Me mõõdame eelarvedefitsiiti valesti

By Kajar | Published: July 14, 2010

Ok, rahandusinimesed, seletage see mulle ära, sest see ajab mind hulluks iga kord, kui ma selle peale mõtlen.

Miks mõõdetakse riikide eelarvedefitsiiti (näiteks osana Maastrichti kriteeriumitest, aga ka üldiselt kui sellest räägitakse) suhtena GDPsse ja mitte eelarvesse endasse? Mul on vähemalt kolm põhjust, miks see tundub totter:

1. See on eksitav

Eelarvedefitsiiit protsendina peaks suhtuma eelarvesse endasse, mitte mingisse müstilisse kolmandasse numbrisse.

Lause: “Minu eelarve defitsiit on kolm protsenti… GDPst,” on sama loogiline, kui
“Minu eelarvedefitsiit on kolm miljardit… vana kalossi”. Mõõda rahas oma defitsiiti!

Kõigis muudes kohtades – ettevõtte kasumi-kahjumimarginaal, säästud jne kui ma räägin protsendist, siis ma mõtlen protsenti käibest. Mingit mõtet pole ju öelda, et mu kasum on 2% kogu turumahust, kui keegi ei tea, kui suure osa minu ettevõte turust moodustab. Aga miks me siis eelarvedefitsiidi puhul räägime, et defitsiit on n% kogu riigis olemasolevast rahast ja mitte reaalsest riigieelarves olevast rahast?

Kusjuures kodanike suhtes on see ka nõme – kui sa kuuled, et meil on defitsiidiga tohutu mure, see on, no ütleme näiteks 5% (GDPst), siis sa mõtled, et jah, halb küll, aga no selle 5% me elame üle. Aga reaalselt moodustab riigieelarve alla poole kogu majandusest, nii et tegelikult maksab riik välja ca 15% rohkem kui sisse tuleb. See kõlab juba nagu probleem.

2. See on riikide võrdlemisel ebaaus

Maastrichti kriteeriumid nõuavad, et riigi eelarvedefitsiit oleks alla 3% GDPst. Tore. Aga see, kui suur on riigi osa majanduses, ehk siis riigieelarve/GDP suhe on ju igas riigis erinev! Ehk siis riikides, kus riiki kui sellist on rohkem (kõrgemad maksud, rohkem teenuseid), on ju raskem seda 3% nõuet täita, sest see moodustab väiksema osa sinu eelarvest.

Lihtne näide: meil on kaks võrdse rahvaarvuga riiki, kelle GDP on 15 mld. Ühes on riigieelave maht 20% GDPst ehk 3 mld, teises aga 40% ehk 6 mld. Maastrichti järgi peavad mõlemad hoidma eelarvedefitsiidi alla 3% GDPst, see on siis alla 450 miljoni. Ehk siis ühes riigis rohib eelarve minna defitsiiti 0,45/3 ehk 15%, teises aga 0,45/6 ehk 7,5% kulutustest. Ok, see toetab nagu väiksema kulutuste tasemega riike – nagu Eesti – , aga tundub mulle ebaõiglane ikkagi.

3. See on ebatäpne

Riik kunagi ju tegelikult ei saa täpselt arvestada, mis ta GDP tuleb ja seetõttu on raske hoida ka eelarvedefitsiidi taset kriteeriumit rikkumast. GDP arvestatakse ikkagi tükk aega pärast aasta lõppemist ja kui seal midagi valesti läheb, on raske enam miskit muuta. Jällegi lihtne näide: 21. jaanuaril teatas rahandusministeerium, et Eesti riigieelarve oli miinuses 87,3(kulud)-85,7(tulud)=1,8mld krooniga. Aga see, et GDPst moodustas see 1,7%, selgus alles 23.märtsil.

Ainus, kuidas ma seda seletada oskan, olekski, et GDPsse suhte võtmisena ei kõla need numbrid nii hirmsalt, sest GDP on suurem. Sama käib riigivõla kohta – Kreekas, kus see läheb üle 100% GDPst ehk kogu riigi aastasest majandusest võib ka mõelda, et ok, mul on ka ehk võlgu (kui on näiteks eluasemelaen) rohkem, kui ma aastas teenin, see ehk ei olegi nii hull. Aga jällegi, tegelikult tuleks võlga võrrelda riigieelarve mahuga, ehk vaadata, et mitu aastat oleks vaja terve eelarve võlaks maksta, et sellest lahti saada.

Vastus, muide on kolm ja natuke – Kreeka riigivõlg oli eelmine aasta 113% GDPst ehk 341×1,13=385,3 mld($), riigieelarve sissetulek aga 115 mld.

Vaatan, kas leian kusagilt ühe korraliku tabeli ka selle kohta, et mis meie defitsiidid siis tegelikult on. Aga vahepeal, kas keegi oskab mulle selle ära seletada?

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Tasuta või tasuline kõrgharidus?

By Kajar | Published: July 8, 2010

USAs asuvad maailma top 500st ülikoolist umbes kolmandik, see on üle nelja korra rohkem, kui järgmises riigis (Saksamaa). Miks see nii on? Ühe põhjuse toob Timothy Garton Ash (kes ise õpetab nii Oxfordi ülikoolis kui ka Stanfordis, USAs) välja oma viimases Guardiani kolmunis:

Oxford’s challenge is a specifically British but also a characteristically European one. In a nutshell, it is that public funding is about to be savagely cut, but at the same time the government effectively prevents the university from raising the fee income that would help to fill the gap. Oxford’s standard fee for British and EU undergraduates is set at less than £3,300 per year. For comparison, Stanford’s standard undergraduate tuition fee for the 2010/11 academic year is $38,700 (£25,600). Oxford estimates that the average cost of educating one of its undergraduates is about £16,000 a year.

Ja see mure on Inglismaal, mida meil ikka tuuakse näiteks kui üdini kommertslikku kõrgema hariduse mudelit. TGA kirjutab, et Oxford ise täna leiab umbes poole 16 000 naelast, mis nende tudengite harimiseks kulub. Huvitav, mis see number meie, ka maailma 600 parima hulka jõudnud Tartu Ülikoolil on?

Ehk point minuarust selles, et  me võime siin põhjata ülikooli tasuliste kohtade lisandumisel tekkivat “massiharidust” ja väidetavat taseme kukkumist. Aga kui me tahame, et andekaimad eesti tudengid/õppejõud jalgadega välismaale ei hääletaks, siis peab keegi selle tasemel ülikoolihariduse ikkagi kinni maksma. Ja riik reaalselt see lähema kümne aasta perspektiivis olema ei saa.

Et nüüd valet muljet ei jääks, siis Ash – ega ka mina – ei poolda õppemaksu USA tasemele tõstmist. Aga erinevaid viise, kuidas ülikoolile raha saada, tuleks siiski uurida. USAs, nagu ma aru saan, on lisaks õppemaksule (millega rahastatakse ka ca 10% vaesematest peredest pärit andekamate tudengite õpinguid) hästi suur osa pärit rikkamate ülikoolilõpetajate annetustest. Kokku kulub USAs kõrgema hariduse peale 2.9% GDPst – UKs näiteks 1,4%. Kui me kõik kokku lepime, et kõrgemat haridust andvate asutuste areng on Eesti tuleviku huvides vajalik, siis äkki õnnestub see mõte kuidagi ka vilistlastele kohale viia?

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Natuke tõsisem viraalvideo

By Kajar | Published: July 8, 2010

Ok, tore oleks, kui te vaataks seda järgmist videot ilma sellest midagi teadmata:

Tegelt on ju päris hea? Aga nüüd kui te teate, et see on filmitud Iisraeli vägede okupeeritud Hebroni linnas Jordani jõe läänekaldal ja need ongi päris sõdurid?

Noh, nagu kõigi Iisraeli-Palestina asjadega on see, et olenevalt mis maailmas sa elad, on reaktsioon diametraalselt vastupidine. Iisraelis on üldine seisukoht, et poisid tegid sõjaväes vähe pulli ja see inimlikustab neid ja las siis olla. Ja Palestina pooldajate arvamus on, et okupatsiooniväe poolt on selline käitumine solvav – näiteks viimase nädala kõige popim YouTube video – seesama, mis siin lehel, aga kommentaaridega , on pealkirjastatud: “It’s easy to laugh at the occupation when you’re the oppressor (and a douchebag)”. Ja siis on muidugi vandenõuteoreetikud, kes arvavad, et see on kõik Iisraeli infotehnoloogide istutatud kaval trikk.

New York Times siin kirjutab pikemalt ja viitab ka mõnedele eeskujudele, näiteks sellele Afganistanis tehtud USA sõdurite videole.

Ahjaa, et mis ma ise arvan? Ma arvan, et poistest on kahju – amatöörfilmi ja sketšikomöödia tegemine on alati tore ja paraku tehakse neile nad sõjaväes nüüd selle algatuse eest korralikult tuupi (metafoori mõttes). Konflikti lahendamisele sellel muidugi ühte ega teistpidi mõju ei ole. Selleks on ainus lootus ikkagi läbi mõlema kogukonna liidrite toetatud rahuläbirääkimiste, mille uuesti avamiseks pisikesi samme viimasel ajal justkui oleks tehtud.

Bookmark and Share
Also posted in Internet ja tehnika | Tagged , | Comments closed

Tagasi MMi juurde

By Kajar | Published: July 7, 2010

NASA uurimiskeskus ütleb, et Jabulani imeb

“What’s the matter, Schweisteiger? Nervoushhhh?”

Hup, Holland, hup!

Ameeriklased ja jalgpall

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Comments closed

Meeste ja naiste palkadest

By Kajar | Published: July 7, 2010

Postimehes on suve kohta täitsa tore arutelu naistele võrdse palga maksmise üle. Ainult et kõige olulisemat probleemi seal minu hinnangul ei puudutata. Nii et ma nüüd näitan, kuidas sealne jutt on tegelikult jama ja siis räägin ära, mis minu arust selles naiste palkade teemas tegelikult oluline on.

Eestis teadupoolest on meeste ja naiste keskmise tunnipalga vahe ELis üks suuremaid, üle 30%. Ja selle lahendamiseks pakutakse Postimehes mitmesuguseid meetmeid, näiteks kangemate sanktsioonide kehtestamist (praegu peab diskrimineerimise väljatulekul ainult maksmata olnud palga järgi maksma) ja palkade avalikustamist, et saaks paremini kontrollida, kes siis täpselt diskrimineerib.

Lugesin selle kõik läbi, aga ei leidnud midagi, mis mind oleks veennud selles, et neid abinõusid tõesti vaja on.

Esiteks ei ole vähemalt praeguses seisus probleemi olemus (et tänu ühiskonnas sissekasvanud diskrimineerimisele makstakse sama tööd tegevatele naistele vähem) faktiliselt tõestatud. Siin on, mida Dagmar Kutsar ütleb palgavahe selgituseks:

Miks meil naised meestest nii palju vähem palka saavad? Tervelt kolmandiku võrra, see on ju väga suur erinevus.

Siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et naised tegutsevad madalamalt tasustatud elualadel ega püri karjääri tegema. Teine on naiste suur tööhõive. Kui naiste tööhõive on väike, katavad mehed ise ka madalamalt tasustatud kohad. Kui on palju naisi tööl, on naised tõenäolisemalt madalamatel palgaastmetel.

Ja kolmas põhjus on kinnistunud stereotüübid, mis palgaerinevuste taga on. Näib loomulik, et mehele makstakse sama töö eest rohkem.

Aga osa põhjustest, näiteks erinevate faktorite koosmõju, ei ole veel selge ja seda tuleks uurida. Eestis läbi viidav palgalõheuuring peaks andma paremaid seletusi.

Nii et reaalset tõestust diskrimineerimisest meil siiski ei ole. E24 avaldatud (ja õnnetult väga šovinistliku pealkirjaga) loos räägib Soome matemaatik, et kui vaadata reaalset töötundide arvu, on vähemalt Soomes meeste-naistevaheline võrdsus tegelikult majas – hoolimata sellest, et reaalpalku võrreldes on 20% vahe – , sest mehed teevad töötunde rohkem. (Muidugi, ega ma pole seda analüüsi ega raamatut originaalis lugenud, aga loogiliselt ma küll ei tahaks uskuda, et Soomes – või ka Rootsis – on mõnedel šovinistidel õnnestunud  jääda hoolimata valitsuse dekaadidepikkusest tööst naisi diskrimineerima. Seal tõesti vaadatakse ühiskonnas igat otsust soolise võrdsuse aspektist).

Muide, samale seisukohale asub ka esmaspäevane Äripäev, kes kirjutab, et see 70% number on pärit 2007. aastast ja et täna saavad Eesti naised meestega võrreldes palka 80%. Tõsi, Äripäeva number räägib absoluutarvudest, ELi mõõdab aga keskmist tunnipalka.

Ok, nii et eesmärk keskmised palgad võrdseks saada ei ole ehk päris mõttekas. Aga ikkagi, kui me võrdleme Eesti ja Soome palgaerinevuste vahet, siis meil on see suurem, nii et iseenesest võime eeldada, et mingi diskrimineerimise komponent meil lisaks võrreldes Skandinaaviaga siiski on. Kutsar ütleb selle kohta nii:

Ühesõnaga, kui mees ja naine töötavad samal ametitasemel samade tööülesannetega, näiteks keskastme juhina, saab naine sellest hoolimata vähem palka?
Võib arvata, et see niimoodi ongi. Naised ei julge küsida ja mehele makstavat kõrgemat palka peetaksegi loomulikuks. Eestis on meestekesksete väärtustega ühiskond, mehelik on teha karjääri ja paista ühiskonnas silma ja teha poliitikat – olla n-ö väljapaistvatel kohtadel – ja naine on see, kes on mõnes mõttes vähem väärtuslik kui mees.

Ja sellele loogikale tulenedes kutsub Urve Eslas üles ülalmainitud abinõusid – sanktsioonid ja palkade avalikustamine – abiks võtma.

Minuarust ei ole see õige mõte. Liberaalina ma tahaks uskuda pigem lepinguvabaduse põhimõttesse, mis ütleb, et kahel eraisikul (ehk inimesel ja tema tööandjal) on õigus oma lepingutingimused ise paika vaielda ja kui nad on nendega rahul, siis riik ei peaks sinna vahele sekkuma. Ehk siis riik ei saa hakata naiste eest pidama tööläbirääkimisi, lihtsalt seepärast, et nad “ei julge endale palka küsida”. Ma usun küll pigem sellesse, et Eesti tasemel paneb need asjad paika turg – kui inimesele makstakse tema töö eest liiga madalat palka, leiab ta endale peagi uue tööandja.

Riigi roll siin olukorras saab ikkagi olla pigem nõuandvas funktsioonis – kampaaniate ja tähelepanu juhtimise teel. Ja lisaks, riigil on need palgaandmed ju tegelikult olemas, ehk saaks neid kasutada mitte avalikustades (see teenib küll ainult ajakirjanduse huve), vaid nii nagu maksuametki teeb, et püüda leida asutusi, kus sarnase töö eest erineva palga maksmise probleem tõesti olemas on.

Sest tegelikult lisaks meestekeskse ühiskonna ja meeste-naistetööde argumendile on erasektori tööandjal naiste diskrimineerimine siiski paraku võrdlemisi ratsionaalne otsus. Sest Eestis on ikkagi oluliselt suurem (ma pakun, et üle 90%) tõenäosus kaotada töötav naine lapsehoolduspuhkusele. Mäletan, et lugesin kunagi ühel konverentsil esinenud meesülemuse ettekannet, kus nimetati rasedust nakkushaiguseks – väidetavalt ei tohtivat väikeses kontoris ühtegi lapsega naist tööl hoida – muidu pidi see “haigus” kõigile naistele külge jääma. Noh, selline seisukoht on muidugi lisaks majanduslikule ratsionaalsusele padušovinistlik, aga isegi kui see välja jätta on selge, et juhil (ükskõik kummast soost) jääb ikkagi oluline mots pigem võtta tööle ja edutada olulisele kohale mees.

Ja siin on riigi sekkumine ilmtingimata põhjendatud, sest riigi ühishuvis on see, et lastesaamisel (mis majanduslikult inimeste jaoks on niigi võrdlemisi ebaratsionaalne tegevus) ei oleks mingisuguseid täiendavaid takistusi, sest muidu pole meil 40 aasta pärast üldse maksumaksjaid. või teisisõnu on lastesaamine tüüpiline tragedy of the commons tüüpi häda – hüvesid ehk maksudest laialijaotatavat pensioni  tahaksime me kõik saada, aga selleks vajaminevaid kulutusi – laste saamine – ei viitsi keegi eriti teha. Ja selles olukorras me jõuamegi sinna, kus lapsi on nii vähe, et pensionit ei jätku kellelegi. Riigi ülesanne on selles olukorras teha kõik, et lastesaamine oleks võimalikult mugav ja vähe,m probleeme põhjustav ja selle hulka kuulub kindlasti ka sellega tegelemine, et emasid tööjõuturul ei diskrimineeritaks. Sest sinna aega, kus enamik emasid oli lastega kodus me tagasi ei lähe.

Ehk siis kokkuvõttes: põhjendusega, et ühiskond on šovinistlik ja naised ei oska enda eest seista, ei tohiks küll väljapakutud sanktsioone kasutusele võtta. Aga lastesaamise soodustamise põhjendusel ma oleks juba nõus kuulama. Ent endiselt tahaks enne otsuste tegemist ja lahenduste väljapakkumist näha seda põhjalikku uuringut, mida Kutsar oma tekstis lubas.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged , | Comments closed

Kärpijad ja stimuleerijad

By Kajar | Published: July 7, 2010

Täiendus: Jüri Saar kirjutab Vabalogis seda krugmanivastasust põhjalikumalt lahti. Ja USA poolelt Ezra Klein haakub teemaga.

Mulle meeldis eilne Mikk Salu artikkel Eesti päevalehest Eestist ja Krugmanist, sest see peegeldab ka viimasel G20 kohtumisel selgelt ilmnenud vastuolu maailmas kärpijate ja stimuleerijate vahel. Ameeriklased – nende hulgas prominentselt ka president Obama majandusnõustajad ning samasse koolkonda kuuluv Krugman (varem ka näiteks Gordon Browni UK valitsus) arvavad, et maailmamamjandus pole kriisist välja tulnud ning et seda saavutada, peavad valitsused seda laenuraha toel lühikeses perspektiivis edasi stimuleerima.

Eurooplased, eriti sakslased ja meie lähtuvad talupojamõistusega justkui arusaadavamast seisukohast, et raha ei tule taevast ja meie riigivõlgadega tuleks eelarveid siiski kärpida, mitte täiendavaid võlgu võttes paisutada. Ja seetõttu oleme me kõik asunud eelarveid kärpima. Kusjuures Eesti tegi need kärped, mis olid ka oluliselt tõsisemad kui mõnedes teistes riikides, ära juba eelmisel aastal. Nii et selles mõttes oleme me kindlasti huvitav näide.

Samas minu arust on selge, et seda, kumb taktika tegelikult paremaid vilju kannab, ei ole täna veel võimalik öelda. Jah, võib osundada Eesti suurele tööpuudusele või rääkida pika perspektiivi riskidest euroriikide eelarvetele, aga reaalselt saame me aru, kellel õigus oli ikkagi mõne aasta pärast.

Kusjuures ei saa ka välistada, et USA jaoks ongi õige üks lahendus, mõne teise riigi jaoks aga teine (USA pika perspektiivi probleem ei tulene mitte niivõrd tavalistest eelarvekuludest, vaid pensioni ja meditsiinimaksetest). Aga kõik, kes praeguses seisus üritavad tulemusi tõlgendada, teevad seda  ikkagi poliitilistel eesmärkidel. See käib siis nii peaministri kui ka suurima opositsioonierakonna kohta meil.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed

Hollandu-Uruguai jututuba

By Kajar | Published: July 6, 2010

… tuleb täna teieni Tartu toitlustusettevõttest krooks. Hup, Holland, hup!

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed

MMi jututuba: Argentina-Saksamaa, Hispaania-Paraguai

By Kajar | Published: July 3, 2010

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed

MMi veerandfinaalide jututuba: Holland-Brasiilia

By Kajar | Published: July 2, 2010

Avame seekord  kommentaariruumi (no ok, ma saan ise ka aru, et see on tegelikult jututuba) tund aega varem, sest:

a) teist nii head mängu sellel turniiril ikka ei tule
b) ma pean seoses ühe õhtuse üritusega teise mängu kahetsusväärsel kombel vahele jätma.

Aga teie rääkige kaasa kas siin või rahvuskoondisteteemalise postituse kommentaarides. Ja vaadake, videost kuidas lõppes üle-eelmine nende võistkondade omavaheline kohtumine MMil (eelmist võite ka vaadata).

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed

Aitäh, Kristina Šmigun!

By Kajar | Published: July 2, 2010

Kristina Šmigun-Vähi teatas, et loobub tippspordist. Lõpetamisejutt – viidatud artiklis kirjas on ühtlasi sümpaatne ja mõistlik – Šmigun ütleb, et tunneb, et ei suudaks  enam täielikult pühenduda ja seetõttu on parem pooleteraliselt midagi mitte teha. Ja tänab kõiki:

Täna siin tippspordist lahkumisest teatades tahan kõigi nende aastate lõppematu kannatlikkuse ja toetuse eest tänada oma vanemaid ja õde; Kristjani, kes on olnud nii suurepärane mänedžer kui ka toetav kaaslane; Viktoria Krisi, kes andis mulle jõudu veel aastaks tippsporti naasta. Tahan tänada kõiki sponsoreid ja toetajaid, Eesti Suusaliitu ja Eesti Olümpiakomiteed, Eesti ajakirjanikke, kelleta ma ei oleks spordis jõudnud sinna, kuhu jõudsin.

Kogu südamest tahan tänada Eesti rahvast ja fänne, kes kogu selle aja on mulle kaasa elanud ning mind toetanud, minuga koos juubeldanud või nutnud.

Siin on nimekiri, kuhu Šmigun eesti spordiajaloos paigutub:

Kristjan Palusalu
Erika Salumäe
Andrus Veerpalu
Kristina Šmigun
… ja ongi kõik

Need on siis Eestist pärit mitme individuaalse olümpiakulla omanikud. Kusjuures üldse ebamõistlikult ei kõla ka argument, et Šmiguni võiks paigutada neist kõigist ettepoole, sest tal on medaleid kõige rohkem – lisaks kahele olümpakullale ja -hõbedale MM kuld, kolm hõbedat ja kaks pronksi (Veerpalul on kaks MM kulda ja hõbe, Salumäel kaks OMkulda ja MMidelt kaks kulda, kaks hõbedat ja pronks). Muidugi, Salumäe oli taasiseseisva Eesti esimene olümpiavõitja ja Veerpalu laseb endiselt edasi nagu igiliikur, aga need on juba emotsionaalsed argumendid.

Igatahes on selge, et lõpetas (peaaegu oleksin kirjutanud lahkus, mis olnuks totter) üks Eesti ajaloo kolmest edukaimast sportlasest. Ja tema panust eestlaste kollektiivsesse positiivsesse emotsiooni – nii inimese kui sportlasena – on võimatu ülehinnata. Nii et suur suur aitäh, Kristina!

Üks asi veel: ma olen seda pikalt rääkinud, aga olgu siia ka kirja pandud: mina prognoosin, et nii edukat olümpiat nagu Torino, kus me võitsime kolm kuldmedalt, meie silmad enam ei näe. Torino ajal olid oma võimete tipul kaks Eesti ajaloo neljast suurimast sportlasest ja kõik õnnestus neil ideaalselt. Nii et tulevikus võiksime hoida oma ootused ikkagi sellised, et üks medal on hea tulemus ja kaks juba super – nii nagu viimastel mängudel oli. Kristina ja Andrus lihtsalt hellitasid meid ära.

Bookmark and Share
Posted in Poliitika ja majandus | Tagged | Comments closed