Ok, ma tean, et ma pole ise peale imetillukese törtsu paremini teinud. Aga ikkagi ei saa heaks kiita seda, mida kriitik Niineväli Postimehes (link on õnneks Postimees+, nii et isegi kui te tahaks, ei saaks te lugeda) teeb – kirjeldab üle 50% arvustusest ainult filmi sisu ja lõpuks ütleb ka ära, mis lõpuks saab. Ise filmi näinuna ma võin öelda, et seal on üks koht, mille vaatamine on ilma selle lõpurikkumiseta (inglise keeles öeldakse spoiler, pakkuge parem sõna välja) oluliselt efektsem.
Jah, ma tean ka seda, et kõigi filmikriitikute Suur Eeskuju Roger Ebert teeb oma arvustuses sama vea. Ärge seda ka lugege! Aga Ebert on oma elus juba nii palju ägedaid asju kirjutanud, et talle võiks selle eest isegi andeks anda (loo lõpus stiilinäide).
Ma omalt poolt vahutaks siia otsa veel natuke sellest, kui müstiliselt hästi Pixari stuudio poisid oma asja teevad. Sest see täispika multika valem oli ju enne neid Disney ja sõprade poolt imaluseni ära lihvitud, nemad tulid ja keerasid selle pea peale – viltused tegelased, viltune maailm ja lugu, mis räägib mingisugusest teisetest asjadest, kui happily-ever-after muinasjuttude suur armastus. Kusjuures aeg-ajalt on ka teised stuudiod suutnud sellele tasemele tõusta (esimene Shrek, Kaunitar ja Koletis, Lion King, mööndustega esimene Jää-aeg). Pixarit eristab aga see, et nad suudavad seda teha iga filmiga, kusjuures ka järgedega. Kõik Toy Storyd, Nemo, Incredibles, Wall-E, on minu arust mitte ainult väga head filmid, vaid klassika ja ka mittte päris tiputükid – Cars, Bugs Life, Up, on sama head kui ülejäänute parimad saavutused.
Ma alati veel mõtlen, et kurat, nüüd on nad ikka oma loo ja tegelasekesksusega üle piiri läinud ja inimesed tahaksid ikka rohkem sellist jalaga-tagumikku kommertsi. Aga ei, selgub, et kuidagi – mul ei ole aimugi, kuidas – lähevad need lood ikkagi inimestele rohkem korda kui tavalised multikad. Toy Storyst tuleb ilmselt selle aasta vaadatuim film.
Vahu lõpp
Panen teile lõpetuseks minu absoluutse lemmikkoha Eberti tööst – filmi Deuce Bigalow: European Gigolo arvustuse viimased lõigud:
The movie created a spot of controversy last February. According to a story by Larry Carroll of MTV News, Rob Schneider took offense when Patrick Goldstein of the Los Angeles Times listed this year’s Best Picture Nominees and wrote that they were “ignored, unloved and turned down flat by most of the same studios that … bankroll hundreds of sequels, including a follow-up to ‘Deuce Bigalow: Male Gigolo,’ a film that was sadly overlooked at Oscar time because apparently nobody had the foresight to invent a category for Best Running Penis Joke Delivered by a Third-Rate Comic.”
Schneider retaliated by attacking Goldstein in full-page ads in Daily Variety and the Hollywood Reporter. In an open letter to Goldstein, Schneider wrote: “Well, Mr. Goldstein, I decided to do some research to find out what awards you have won. I went online and found that you have won nothing. Absolutely nothing. No journalistic awards of any kind … Maybe you didn’t win a Pulitzer Prize because they haven’t invented a category for Best Third-Rate, Unfunny Pompous Reporter Who’s Never Been Acknowledged by His Peers.”
Reading this, I was about to observe that Schneider can dish it out but he can’t take it. Then I found he’s not so good at dishing it out, either. I went online and found that Patrick Goldstein has won a National Headliner Award, a Los Angeles Press Club Award, a RockCritics.com award, and the Publicists’ Guild award for lifetime achievement.
Schneider was nominated for a 2000 Razzie Award for Worst Supporting Actor, but lost to Jar-Jar Binks.
But Schneider is correct, and Patrick Goldstein has not yet won a Pulitzer Prize. Therefore, Goldstein is not qualified to complain that Columbia financed “Deuce Bigalow: European Gigolo” while passing on the opportunity to participate in “Million Dollar Baby,” “Ray,” “The Aviator,” “Sideways” and “Finding Neverland.” As chance would have it, I have won the Pulitzer Prize, and so I am qualified. Speaking in my official capacity as a Pulitzer Prize winner, Mr. Schneider, your movie sucks.
Kividega surnuksloopimise kohasusest
Ajaleht vabandab lugejate ees, vastutaval väljaandjal on siin uuele-töökohal- sisseelamise/kolimise/10xkuulsam-olemisega törtsu kiire olnud ja sellega seoses on kirjutamine pisut unarusse jäänud. Aga me ei jäta teid – ja te ärge siis jätke ka meid!
Igatahes seoses uue töökohaga (“Ringvaade”, argipäeviti kell 19.00 ETVs! Ja internetis! Saatke teemasid!) on pakkuda järgmine lugu: nimelt näitasime eelmisel nädalal oma välisuudiste blokis videot (hoiatus video on tõesti väga jube!) sellest, kuidas Taliban afganistanis ühe naise kividega surnuks loobib.
Eesti Päevaleht üllitas seepeale loo, et televaatajad olid šokeeritud, kus ERRi meedianõunik ütleb sedasi:
Et siis palume vabandust! Oleksime pidanud andma konteksti ja hoiatama ette, et klipp on jube ja selle paigutamine kerglaste uudiste sekka oli tõesti tööõnnetus. Meie enda eetikanõunik jõudis samale järeldusele. Ja täna saates me vabandame kindlasti veel.
Selles mõttes oli mul huumoririkas lugeda EPLi uudistejuhi Kristjan Jõevere väikest tantsu endzone’is, kus muuhulgas läheb käiku all caps:
Tubli, istu, Bonnier!
Ei, ärge nüüd valesti aru saage. Ma (ilmselt sellesama ETVi kõige tuhmima toimetajana, sest ma olen meil ka kõige uuem) ei taha esitleda meid kui sõnavabaduse eest võitlevaid märtreid ja me kindlasti suure heameelega vabandame täna veelkord. Aga samas kui me seda asja arutasime, siis oli ka neid, kes ütlesid, et noh, selline see meie maailm paraku on ja vaataja peaks ka sellest endale aru andma.
Et mis te arvate?
(Nüüd on muidugi koht ka esimeseks: “Autor kajastab loos oma, mitte toimetuse ega rahvusringhäälinu arvamust” (loe: oh-kui-tähtis-ma-olen) märkuseks)