Category Archives: Sport

(Et MMil on kaks mänguvaba päeva, kasutan seda aega, et saada enda seest välja mõtted, mida mängude üle lobisedes ei ole olnud aega lahti kirjutada)

Jah, ma olen kogu oma elu valesti elanud.

See mõte tekkis mul üle-eelmise esmaspäeva lõuna ajal, seistes Kopenhagenis linna suurima teleka ees koos 20 000 Taani särkides inimesega. Mul oli seljas minu’98ndal aastal ostetud vuffel Hollandi särk (Dennis Bergkamp, 9) ja me vaatasime koos, kuidas Holland mängu viimased 10 minutit niimoodi palli lükkas, et taanlased (0-2 taga) seda puutudagi ei saanud. Meie ees olid kolmkümmendkond päris hollandalast, kes kargasid-karjusid nagu segased ja minu juurde tuli üks viiekümneaastane, ka Hollandi särgis mees ja küsis – hollandi keeles – , et kuidas siis mäng läinud on (ta oli ilmselt  kaks tundi pikkade taanlaste selja taga seisnud ja mitte midagi näinud):

“Sorry, I’m not really Dutch.”

Papi pilgust peegeldus arusaamatus ja solvumine nagu oleks ma kirikus riided seljast rebinud ja ja õpetajat tulehargiga taga ajanud. Või vähemalt laulupeorongkäigus viisnurgaga piltotka pähe tõmmanud:

“Why are you wearing the shirt then?”

No ma katsun siis seletada (ajakirjandusliku tõe huvides olgu öeldud, et ega ta tegelikult seda teist asja küsinudki, ma rohkem kirjanduse pärast). Mõjutatavas lapsepõlves mulle jalgpall nii hirmsasti ei meeldinud ja Tartus ka ühtegi liigat kandikul ette ei kantud (inglise liigaga Soome TVd meil Lõuna-Eestis ei olnud ja saksa liiga , mida ehk sati pealt näinuks, ei tekitanud isu), siis oli minu arusaam jalgpallist see, et kõige tähtsamad on suvised suurturniirid – EM ja MM iga kahe aasta tagant. Ja seal – alates 1992. aasta Rootsi EMist  - meeldis mulle kõige rohkem Holland. Nii et sealt edasi kümme aastat oli Hollandi koondis mulle kõige olulisem vutitiim ja iga kord kui nad valusalt ja teenimatult – aga see oli tõesti peaaegu iga kahe aasta tagant – välja kukkusid, põhjustas see sügavat hingepiina.

Muidugi, võiks öelda, et see ongi ju väikeriigi värk – meie koondis pole kunagi turniirile pääsenud ja tea, kas pääsebki. Ja eks kõigil on ju oma lemmikud, mu vennale meeldis Itaalia, sõber Veikkole Saksamaa ja Indrek Zelinsklile Argentina. Ja kui Holland Lilleküla staadioni avamisel Eestiga mängis, siis ma olin loomulikult ikka Eesti poolt.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen ma ka aru saanud, et ega päris jalgpalliriikides – aga sinna hulka kuuluvad ka viie miljoni elanikuga Taani ja kahe miljoni elanikuga Sloveenia – sellise mitte oma riigi koondise toetamise peale õigupoolest hästi ei vaadata. Näiteks minu lemmikspordiajakirjaniku Bill Simmonsi fänniks olemise reeglite kolumn, punkt 17:

17. If you’re an American woman and visible former actress, and you marry the most famous Canadian hockey star of all-time, and eventually he becomes the man in charge of putting together a Canadian Olympic hockey team, and they end up playing the Americans for the gold medal in a game that’s taking place in a U.S. city, and you show up for that game cheering for the Canadians, and you’re hugging everyone in sight as the Canadians are putting the game away in the third period … well, you have to leave the country immediately. And you can’t come back. Ever.

(Yes, I’m talking to you, Janet Jones. Nobody likes a Sports Traitor. Turn in your driver’s license, turn in your passport and take a hike. If you like Canada so much, move there. How come nobody is making a big deal out of this? TRAITOR! TRAITOR!)

(ülejäänud kolumn on ka lugemist väärt).

Ehk siis: kui sa – ükskõik mis põhjusel võtad endale jäägituks toetamiseks mõne teise riigi koondise, võrdub see, noh-mitte-võib-olla-päris, aga sisuliselt reetmisega. Rahvus ja sellega koos ka rahvusmeeskond on selles mõttes nagu perekond – see on sul ainult üks ja see jääb sulle elu lõpuni. Ja kui sa üritad sellest loobuda, siis on see kindlasti mõnedele inimestele piinlik. (Märkus – kui sa tõesti kolid teise riiki elama ja võtad nende kodakondsuse ja kasvatad oma lapsi selle riigi kodanikena, siis on kultuurilise sulandumise mõttes ok, kui sa võtad üle ka selle riigi koondise. Kuigi isegi see ei ole soovitatav. Kui su enda riik sind just poliitiliselt taga ei kiusanud).

See ei tähenda nüüd, et ma ei võiks üldse Hollandi poolt olla, kui mul passi ei ole. Vastupidi, spordi põhiväärtus ongi  - kui sa just spordiajakirjanik ei ole – selles, et sa toetad kedagi ja oled kellegi vastu. Aga piir läheb sealt, kus sa ütled, et riik A on “minu võistkond” ja “meil” läheb siin turniiril nii või naa. Ja paraku võistkonna särgi selgapanemine, vähemalt välisriikides, kipub jääma teisele poole seda piiri.

Teine põhjus, miks teiste riikide rahvuskoondiste toetamine oma päris lemmiktiimina ei ole soovitatav, on see, et see on, ausalt öeldes, wussidele. Iga kahe aasta tagant suvel särgi kapist välja võtmine ja puhtaks kloppimine on lihtne, aga  et tegelikult mingit sporti jälgida sellest ei piisa. Päris fännid peaksid ikkagi leidma endale klubi, kelle tegemistega päev-päevalt kursis olla, nädal-nädalalt mänge jälgida, aasta aastalt meistritiitlit oodata ja lõpuks oma lastele edasi pärandada.

Kui keegi tahab nüüd öelda, et talle klubisport ei sobi, sest see on puhtalt seotud rahaga ja mingit sisulist identiteeti seal ei ole, siis on teil muidugi õigus. Aga paraku ei ole sellele murele muud lahendust kui pakkida oma asjad ja kolida tagasi 1890ndatesse, kus on teil veel mõnda aega elada amatööspordi ajas ja toetada kedagi aatelistel alustel. Täna on meie ühiskond kapitalistlik, sport on profisport, klubid profiklubid ja mina olen otsustanud oma väikest pead selle probleemiga mitte vaevata – sport mulle meeldib ja et seda oleks huvitavam jälgida, olen valinud endale ka poole (Go Colts!)

Muidugi, me võime klubidega ka minna sama teed, mis me koondistega rääkisime – Simmons kirjutab ka, et kui su enda linnal ikka on klubi, siis sa oled kohustatud selle poolt olema (Go, Rock!). Aga ma arvan, et siin oleks küll paslik eestlastele erand teha. Kui ikka su kodulinna klubi – nagu kõik Eesti omad – mängib liigas, mille mänge telekas üle ei kanta, siis on täitsa okei adopteerida endale teine klubi mõnes päris liigas. (Kui te seda veel teinud ei ole,  on kõik ok, Simmons valis ka endale inglisevuti liiga klubi alles paar aastat tagasi. Lood sellest – hoiatan, et võrdlemisi pikad – on siin).

Aga sealt edasi kehtivad ikka kõik samad reeglid – nagu sul saab olla ainult üks naine, saab (ühel spordialal) sul päris oma meeskond olla ainult üks. Ja soliidne on sellega koos olla läbi heade ja halbade aegade, paksu ja vedela, kuni surm teid jne. Sõber Martin ja tema ema näiteks on koos oma Leeds Unitediga kaks aastat inglise kolmandas liigas istunud. Respect!

Nii et nende mõtetega tõmbasin ma pärast Hollandi-Taani mängu oma oranžile särgile tagi peale ja lasin päris hollandlastel keset väljakut edasi hüpata ja enda pihta õllepurke loopida lasta. Kuigi hea meel oli mul nende pärast endiselt. Ja kui nad sellelt turniirilt (tõenäoliselt juba reedel) hea mänguga ja ebaõiglaselt välja kukuvad, siis on mul tõenäoliselt särk seljas ja hing piinades ikkagi.

Sest sport, nagu kõik tunnetega seotu, on tõsine asi.

Teie mõtted?